Jakarta - tere ja head aega, meil pole kuigi palju aega.
6.päev
Jakarta-Yogyakarta
Öeldakse, et hommik on õhtust targem. Tõepoolest, hommikul ärgates tunnen
end hoolimata kasimata hotellitoast puhanuna ja heatujulisena. Algab
uus päev ja kindlasti on see linn täna kaunim kui eile. Kiire
hommikusöök, kotid selga ja teele.
Kuna meil on lennuni veidi aega, otsustame midagi ilusat siit linnast endaga ikkagi kaasa võtta. Jakartas elab linnas sees u 10 miljonit inimest, koos kõigi linnaosadega kokku on inimesi ligikaudu 20 miljonit. Siin pole metrood, ronge ega tramme, mistõttu on siin metsikud ummikud ja kohutav reostus. Linn ise on jaotatud kümneks n-ö linnaosaks.
Meie asume täpselt tsentrumis ja meie hotellist kivi viske kaugusel asub Merdeka väljak. Otsustame, et selleks kauniks mälestuseks saab just nimelt see väljak ja üldjoontes ei tule meil pettuda. Väljaku keskel uhkeldab kõrge Monase torn, mille tippu ehib ehtsa kullaga kaetud tuleleek. Väljak on suursugune ja puhas. Torni on võimalik sisse minna, väidetavalt avanevad sealt imelised vaated linnale. Kuna meie aeg on aga napp, siis piirdume üksnes torni imetlemisega väljakul.
Ümber väljaku on erakordselt palju politseinikke ja korrakaitsjaid, keelt mõistmata on raske aru saada, mida nad siin asjatavad. Veidi mööda väljaku parki ringi lonkides, näeme suurt silti, mis annab teada, et täna toimub siin Jakarta maraton. Alguses viskame nalja, et jooks sobib meile kui valatult, kuid mõne hetke pärast hakkame muret tundma, et kui kõik need sportlased linna hakkavad pressima võib Jakarta liikluses meie teekond lennujaama venida 4 tundi pikaks. Enam me pikalt aru ei pea, veel kiired klõpsud telefoniga ja rühime lõõtsutades bussijaama, jube kui niiske ja palav siin on.
Bussist avaneb kaunis vaade Jakarta
suurimale mošeele, mis pidavat mahutama korraga üle 100 000 inimese.
Vaatlen sulneid valgeid kupleid ja hetkeks, ainult
hetkeks tundub, et tegelikult polegi siin kõik nii kole.
Kokkuvõttes võib öelda, et muretsesime üle, jõudsime lennujaama isegi 2 tundi varem. Tegelikult sujus kõik rahulikult, leidsime üles õige terminali, andsime ära rasked seljakotid ja sõime lõunat. Lend Jakartast Yogyakartasse oli lühike ja rahulik. Erinevalt Jakartast on Yogyakarta Jaava saare kultuurihäll, siin peaksid asuma võimsad templid ja vulkaanilised mäed. Olen pannud sellele linnale suured lootused, sest kohti, kuhu minna on palju. Juba linna saabudes on rõõm tõdeda, et liiklus siin on pisut rahulikum, jalakäijal sõiduteed ületada on ikka problemaatiline, kuid taksoga sõites on tunne, et me tõepoolest päriselt ka sõidame ja vahel isegi ligi 40km/h. Inimesi elab keskuses u pool miljonit ja see on liikluses tajutav. Olin väga kahtlev meie hotelli osas. Sellel on ainult 2 tärni, ega see suurem asi olla ei saa, aga pean ütlema, et sel korral põdesin üle. Meie tuba on tagasihoidlik, kuid ruumikas ja puhas. Ennekõike meeldib mulle hotelli sisehoov, mis on nagu tilluke oaas, palju puid, põõsaid ja lilli NING meil on bassein! Kuidagi oli see detail meil kahe silma vahele jäänud. Minu õnn sellega veel ei lõpe, hotellist vaid õige pisut eemal, kohe pärast mõrvalrlikku sõiduteed on ostukeskus, kohe selline päris ja ka tagasihoidlikule õpetajannale taskukohane, juhhei! Kuna kell oli juba õhtu, siis ega pikka pidu polnudki, kompsud hooga tuppa, krunn pähe ja minek. Piinlik küll, aga pärast eilseid vintsutusi nautisin mõnuga Starbucksi kohvi, riidepoode ja isegi seda lõputud, muidu nii väsitavat ostukeskuse muusikat. Nõnda see õhtune ajaliiv meil sõrmede vahelt kadus. Hotelli jõudes oli tingimata vaja ujuma minna ja tuppa tellisime tervelt ühe pudeli õlut!
Ülejäänud õhtu kulus järgmise päeva plaanide tegemisele ja suures osas logelemisele.
Hea, kui on midagi, mida oodata.
Jakarta-Yogyakarta
Kuna meil on lennuni veidi aega, otsustame midagi ilusat siit linnast endaga ikkagi kaasa võtta. Jakartas elab linnas sees u 10 miljonit inimest, koos kõigi linnaosadega kokku on inimesi ligikaudu 20 miljonit. Siin pole metrood, ronge ega tramme, mistõttu on siin metsikud ummikud ja kohutav reostus. Linn ise on jaotatud kümneks n-ö linnaosaks.
 |
| Monase torn Merdeka väljakul |
Meie asume täpselt tsentrumis ja meie hotellist kivi viske kaugusel asub Merdeka väljak. Otsustame, et selleks kauniks mälestuseks saab just nimelt see väljak ja üldjoontes ei tule meil pettuda. Väljaku keskel uhkeldab kõrge Monase torn, mille tippu ehib ehtsa kullaga kaetud tuleleek. Väljak on suursugune ja puhas. Torni on võimalik sisse minna, väidetavalt avanevad sealt imelised vaated linnale. Kuna meie aeg on aga napp, siis piirdume üksnes torni imetlemisega väljakul.
Ümber väljaku on erakordselt palju politseinikke ja korrakaitsjaid, keelt mõistmata on raske aru saada, mida nad siin asjatavad. Veidi mööda väljaku parki ringi lonkides, näeme suurt silti, mis annab teada, et täna toimub siin Jakarta maraton. Alguses viskame nalja, et jooks sobib meile kui valatult, kuid mõne hetke pärast hakkame muret tundma, et kui kõik need sportlased linna hakkavad pressima võib Jakarta liikluses meie teekond lennujaama venida 4 tundi pikaks. Enam me pikalt aru ei pea, veel kiired klõpsud telefoniga ja rühime lõõtsutades bussijaama, jube kui niiske ja palav siin on.
 |
| Tähelepanu, valmis olla ja START! |
Kokkuvõttes võib öelda, et muretsesime üle, jõudsime lennujaama isegi 2 tundi varem. Tegelikult sujus kõik rahulikult, leidsime üles õige terminali, andsime ära rasked seljakotid ja sõime lõunat. Lend Jakartast Yogyakartasse oli lühike ja rahulik. Erinevalt Jakartast on Yogyakarta Jaava saare kultuurihäll, siin peaksid asuma võimsad templid ja vulkaanilised mäed. Olen pannud sellele linnale suured lootused, sest kohti, kuhu minna on palju. Juba linna saabudes on rõõm tõdeda, et liiklus siin on pisut rahulikum, jalakäijal sõiduteed ületada on ikka problemaatiline, kuid taksoga sõites on tunne, et me tõepoolest päriselt ka sõidame ja vahel isegi ligi 40km/h. Inimesi elab keskuses u pool miljonit ja see on liikluses tajutav. Olin väga kahtlev meie hotelli osas. Sellel on ainult 2 tärni, ega see suurem asi olla ei saa, aga pean ütlema, et sel korral põdesin üle. Meie tuba on tagasihoidlik, kuid ruumikas ja puhas. Ennekõike meeldib mulle hotelli sisehoov, mis on nagu tilluke oaas, palju puid, põõsaid ja lilli NING meil on bassein! Kuidagi oli see detail meil kahe silma vahele jäänud. Minu õnn sellega veel ei lõpe, hotellist vaid õige pisut eemal, kohe pärast mõrvalrlikku sõiduteed on ostukeskus, kohe selline päris ja ka tagasihoidlikule õpetajannale taskukohane, juhhei! Kuna kell oli juba õhtu, siis ega pikka pidu polnudki, kompsud hooga tuppa, krunn pähe ja minek. Piinlik küll, aga pärast eilseid vintsutusi nautisin mõnuga Starbucksi kohvi, riidepoode ja isegi seda lõputud, muidu nii väsitavat ostukeskuse muusikat. Nõnda see õhtune ajaliiv meil sõrmede vahelt kadus. Hotelli jõudes oli tingimata vaja ujuma minna ja tuppa tellisime tervelt ühe pudeli õlut!
Ülejäänud õhtu kulus järgmise päeva plaanide tegemisele ja suures osas logelemisele.
Hea, kui on midagi, mida oodata.
Kommentaarid
Postita kommentaar