1984 ja rännak algas....

10. päev 17km ja 11.päev 15km  Pontevedra - Briallos - Valga        Tere imeline hommik! Minu soovil, havi käsul on päike viimaks ometi pilvede vahele peitu pugenud ja hiirehallid pilved katavad Pontevedra taevalaotust. Olen meie seltskonnast vistiti ainuke, kes vilu ilma ja lõbusa seenevihma üle lapselikku rõõmu tunneb. Päike on tore, kuid viimastel päevadel sain D-vitamiini aastanormi kätte, tänan väga. Tänast matka naudin kohe mõnuga, tee kulgeb läbi metsatukkade, õhk on meeldivalt värske ja samm kerge. Minna pole enam palju, päeva lõpuks näitab silt, et Santiagoni on jäänud vaid 40 kilomeetrit, meiesuguste matkasellide jaoks on see ju käkitegu. Tänase öö plaanime veeta väikeses Briallose linnakeses ja minu rõõmuks taas albergues. Uskumatu, aga se korral oleme albergues esimestena kohal. Uksed on lukus ja vaikus kuldne. Peauksel laiutab sinine silt, millele on trükitid kellegi Migueli telefoni number. Kutsuvat tooni oodates surun pöidlad pihku ja loodan...

8. päev 22km ja 9.päev 13km jalgsi Vigo - Arcade - Pontevedra           Tänane hommik jäi taas hiliseks, kuid tuju oli hea, sest valmistusime ju kõik puhkuseks. Päev oli tulikuum, seljad higised, mütsid viltu ja motivatsioon pilvedes eesolevast puhkuse päevast, sammusime võitmatutena Arcade suunas. Õhtuks jõudsimegi lõpuks hotelli, mille välimus pehmelt öeldes paljulubav polnud, kuid me ei heitnud meelt, raamatut kaane järgi ju ei hinnata. Astume kolmekesi hotelli fuajeesse, kotid maanduvad taas mütsatusega põrandale, kolm naist on tahtmist täis ja viimaks ometi kohal! Laura tõttab retseptsiooni, meie Janikaga kiirustame bassu äärde. Mõte jahutavast veest ja külmast joogist on meeliülenadav ning siis selgub kogu tõde. Hotellis on tõesti bassein, aga selles pole tilkagi vett. Rand on samuti silmaga näha, aga kuna on mõõn, siis laiuvad rannas vaid rohetavad vetikad. Suunurgad vajuvad tinaraskelt alla, helesinine unistus imelisest olemisest lõhkeb kui seebim...

6. päev 24km ja 7.päev 22km TEHTUD! Oia - Nigran - Vigo        Lugesin kuskilt, et ühel hetkel muutub iga päev caminol rutiiniks. Hommikul ärkamine, hommikusöök, kõndimine, puhkus, kõndimine, kohale jõudmine, magamine ja nii iga päev. Meid tabas rutiin minu arvates kuuendal päeval. Ühel hetkel ei saanud enam aru, mis päev on, mis kell on, mitmes kilomeeter on ja ümbruse imetlemiseks oli jaks otsas. Kuues päev oli siiani kõige vaiksem kõndimise päev, jutud olid räägitud, kuid kilomeetrid näisid lõputud. Sel päeval võtsime esimest korda kui üks mees kottidest välja kõrvaklapid ja marssime klappidest kostva heli saatel, vahetamata teineteisega ligi 10 kilomeetrit  sõnagi. Tuleb tunnistada, et need kilomeetrid olid siiani kõige pikemad ka seetõttu, et valdav osa teest kulges mööda asfalti, hirmus tüütu, kuid parata polnud midagi, tuli ainult astuda.           Portugali tee meeldis mulle rohkem,  idüllilised külakesed ja mõnusad lo...

5. päev 25km taas läbitud Caminha - Aguarda - Oia Koidab reisi viienda päeva hommik. Olen enne tüdrukuid üleval ja panen kiirelt memuaarid kirja. Kell tiksub halastamatu kiirusega ja peaksin teised üles ajama, kuid mitte ei raatsi. Unine olemine on meil kella kaheksani, siis hakkame kiirustama hommikusöögile ja hiljem pakime taas kotid. Hostel Residencial ARCANOVA, kus ööbime on igati taskukohane ja soliidne, pakkudes lisaks ööbimisele ka hommikusööki (kolmene tuba maksis 50eurot). Kohtame hommikusöögilauas teisigi backpackereid, seega paistab see hostel seljakotiga rändurite seas hinnatud koht olema. Ravimite varusid täiendamas Eile õhtul masseerides valutavaid hüppeliigeseid, tundsin endiselt valu parema jala põlves, mistõttu meie esimene käik enne matka oli apteeki. Camino üllatab mind ebatavaliste valudega. Muidugi on teada, et head jalanõud on olulised, kuid ega enne ei usu, kui ise ei koge. Saan nüüd suurepäraselt aru miks on vaja häid kanda toetavaid jalanõusid. Olin va...

      4. päev Viana do Castelo - Caminha        Eilne päev ei lõppenud ära, see lihtsalt jätkus ja sai sujuvalt tänaseks, sest uue päeva hommikuks polnud keegi meist suurt magada saanud. Enne uue päeva kirjeldamist, lihtsalt pean jutustama, kuidas möödus öö kirikus. Oli see vast öö!!         Jõudsime kiriku mattidele üsna hilja,  lootsime, et selleks ajaks on vaikus majas ja saame kiirelt uinuda. Palavus oli tappev, vähkresin paremale ja vasakule, püüdes sõba silmale saada. Mingi hetk jäingi tukkuma ja teised tüdrukud ilmselt ka, kuid see õnn ei kestnud kaua.... Nimelt olid kiriku mitmed aknad avatud, mis oli mõnus, sest nii sai veidigi jahedat õhku, aga kuna majas tekkis tuuletõmme, siis ärkasin korduvalt ehmatusega uste paukumise peale. Järgmisena segasid meie iluund majas ringi kooserdavad naabrid, küll oli vaja mõnel pidevalt suitsetamas käia või norskas keegi nii häälekalt, et isegi muusika kõrvaklappides ei summut...

3. päev u 20 km jalgsi Marinhas - Viana do Castelo Kirik, kus öö veetsime On päikeseline päev, oleme puhanud ja rõõmsad, valmis vastu minema uuele päevale. Kaardi järgi tundus, et järgmine sihtpunkt jääb umbes 15 kilomeetri kaugusele ja see tundus eelneva kahe päevaga võrreldes kukepea. Aiii, kuidas ma eksisin. Ütlen ausalt, tänane kõndimine oli minu jaoks kõige raskem ning jah, ma tean, et on alles kolmas päev... Kõndimise tegi raskeks väga palav ilm (33kraadi sooja varjus) ja mägine tee, mida üldse oodata ei osanud. Tee ise oli huvitav ja vaheldusrikas, kulgedes läbi metsade ja külade, liikusime pidevalt tõusvas joones ikka mäest üles ja üles. Kõigele lisaks hakkasid mul valutama mõlema jala hüppeliigesed, mida ma varem kogenud pole. Kott on raske ja surub tugevalt liigestele, lisaks on mu käimistossud liiga madalad ega toesta piisavalt kanda. Õnneks oli Laural kaasas sidet, millega hüppeliigesed tugevalt kinni sidusin. Selgeks said järgmised matkatarkused: jalas peavad ole...