3. päev u 20 km jalgsi
Marinhas - Viana do Castelo
 |
| Kirik, kus öö veetsime |
On päikeseline päev, oleme puhanud ja rõõmsad, valmis vastu minema uuele päevale.
Kaardi järgi tundus, et järgmine sihtpunkt jääb umbes 15 kilomeetri kaugusele ja see tundus eelneva kahe päevaga võrreldes kukepea. Aiii, kuidas ma eksisin. Ütlen ausalt, tänane kõndimine oli minu jaoks kõige raskem ning jah, ma tean, et on alles kolmas päev...
Kõndimise tegi raskeks väga palav ilm (33kraadi sooja varjus) ja mägine tee, mida üldse oodata ei osanud. Tee ise oli huvitav ja vaheldusrikas, kulgedes läbi metsade ja külade, liikusime pidevalt tõusvas joones ikka mäest üles ja üles. Kõigele lisaks hakkasid mul valutama mõlema jala hüppeliigesed, mida ma varem kogenud pole. Kott on raske ja surub tugevalt liigestele, lisaks on mu käimistossud liiga madalad ega toesta piisavalt kanda. Õnneks oli Laural kaasas sidet, millega hüppeliigesed tugevalt kinni sidusin. Selgeks said järgmised matkatarkused: jalas peavad olema korralikud kõrge kannaga jalanõud ja käimiskeppe ei tasu alahinnata. Raske kotiga mägistel aladel matkamisel on nad tõenäoliselt hindamatuteks abimeesteks (meil neid kellelgi pole ja siiani pidasime neid suhteliselt ebavajalikeks).
 |
| Jalgu tohterdamas |
Järgmine hoop oli see, kui selgus, et peame planeeritud 15 kilomeetri asemel läbima 20 kilomeetrit, mis iseenesest pole midagi hirmsat, kuid lauspäikese ja valutavate hüppeliigestega oli see päris keeruline, aga teha pole muud, kui ainult edasi rühkida.
Viimaks paistis linn, kuhu jõudma pidime. Otsisime üles meie albergue ja oh üllatust, see asus kirkus! Astusime kolmekesi uksest sisse, kirikus pahvatas vastu mõnus jahe õhk, liialdamata, sel hetkel tundus, et ma pole mitte lihtsalt kirikus, vaid koguni taevas. Kott kukkus potsatusega seljast maha, käed vajusid raskelt külgedele ning vajusime kolmekesi tänulikult toolidele. Mul oli ükskõik, kas neil magamiskohti on või mitte, olin valmis magama kasvõi kiriku välisukse ees, peaasi, et enam kõrvetava kuumuse kätte minema ei pea. Meid võttis vastu padre isiklikult, vajutas templid passi ja uuris, kust riigist tuleme. Padrega liitus veel üks mehike ja mõlemad seltsimehed kõnelesid loomulikult üksnes portugali keelt. Vastuvõtus passisime tükk aega, nagu kamp kodutuid. Meestel oli aga aega küll ja enamgi veel. Omavahel vahetati uudiseid, lobiseti ilmselt niisama maast ja ilmast, kuni nad viimaks meid taas märkasid ja midagi seletasid. Ei midagi üllatavat, voodikohti enam pole, aga madratseid küll. Olime nii kustunud, et vahet eriti polnud, kus magame. Saime madratsid ja koha kiriku koridoris trepi all. Kell oli õhtu ja meil teisi variante polnud, võtsime kohakese tänutundega vastu.
 |
| Magamiskoht kirikus |
Lükkasime kolm madratsit kokku, rullisime lahti magamsikotid ja leppisime faktiga, et liikumine meie magamiskoha ümber on üpris tihe.
Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi.... teel Santiagosse.
Kommentaarid
Postita kommentaar