Öised seiklused ja läbi raskuste Santiago poole.

     
4. päev
Viana do Castelo - Caminha

       Eilne päev ei lõppenud ära, see lihtsalt jätkus ja sai sujuvalt tänaseks, sest uue päeva hommikuks polnud keegi meist suurt magada saanud. Enne uue päeva kirjeldamist, lihtsalt pean jutustama, kuidas möödus öö kirikus. Oli see vast öö!!
        Jõudsime kiriku mattidele üsna hilja,  lootsime, et selleks ajaks on vaikus majas ja saame kiirelt uinuda. Palavus oli tappev, vähkresin paremale ja vasakule, püüdes sõba silmale saada. Mingi hetk jäingi tukkuma ja teised tüdrukud ilmselt ka, kuid see õnn ei kestnud kaua....
Nimelt olid kiriku mitmed aknad avatud, mis oli mõnus, sest nii sai veidigi jahedat õhku, aga kuna majas tekkis tuuletõmme, siis ärkasin korduvalt ehmatusega uste paukumise peale. Järgmisena segasid meie iluund majas ringi kooserdavad naabrid, küll oli vaja mõnel pidevalt suitsetamas käia või norskas keegi nii häälekalt, et isegi muusika kõrvaklappides ei summutanud magaja magusat laulu. Ühel hetkel ärakasin, sest üks pahkluu hirmasti sügeles. Mul tekkis pime hirm, et lisaks magamata ööle, poevad minu kotti ja riiete vahele lutikad. Viimastest võib reisiblogides tihti lugeda ning ma tõepoolest eelistan nende tegelastega mitte kohtuda. Magamiskotti raputades ühtki putukat ei märganud, küll aga võis kuulda vaikset pininat. Jess, need on ikka ja ainult sääsed. Vähkresin edasi ja jõudsin tukkuma jääda, kui kuulsin taas  samme, keegi liigub. Hämaras valguses joonistusid mütsilotude ja suurte seljakottide piirjooned, ebareaalne, punt matkajaid asusid juba teele ja kell on pool viis hommikul. Jõuan vaevalt viimase mõtte lõpuni mõelda, kui uni raskelt silmalaugudele vajub, jalad surisevad ja lõpuks ometi on jahedat õhku, küll see hommikune uni on magus..... ja siis see kõik algas. Meie kõrval asus palveruum, mille uksed samuti öö läbi paukusid, kuulsime läbi une, kuidas keegi käis ja kolistas võtmetega ning lukustas selle toa ukse. Kell on umbes täpselt viis, kui palveruumis algab väga tasane uksega logistamine. Keeran teise külje ja otsustan edasi põõnata. Kuid see osutub ilmvõimatuks, sest mõne minuti pärast taovad mitu kätepaari nõudlikult vastu uksi ja logistavad nüüd juba vihaselt ukselingiga. Kuulda on hädakisa ja inimeste ärritunud hüüdeid. Ajame end plikadega püsti, mida me teha saame? On varahommik ja padre koos võtmetega kadunud kui tina tuhka. Esialgu mängime kolmekesi jaanalinde ja peidame pead magamiskotti, küll keegi tuleb ja vangid vabastab. Ukse logistamine valjeneb ja padrest pole lõhnagi. Laura ajab end aeglaselt püsti ja koputab naabritele vastu, püüdes inimesi rahustada (plaan ebaõnnestus, sest mitte keegi ei mõika inglise keelt). Mina kolistan vaimuna mööda kirikut ringi ja otsin padret, asjatult. Viimaks lähen ukse juurde ja logistan seda jõuliselt, ju oli tegemist Eesti naise tugeva jõuga, sest ootamatult paiskus uks lahti. Vabadusse pääsenud vangid plaksutasid õnnelikult, aga meil oli uni kui peoga pühitud. Ja nii sai see tänane päev oma konarliku alguse.               
      Teele asusime erakordselt vara, umbes kaheksa paiku ja see oli tegelikult õige otsus, sest õues on megapalav. Meie järgmisesse sihtkohta on 27km, kuna eilne päev ei olnud just kergemate killast, siis väga entusiastlik ma hommikul polnud, keegi meist polnud. Öised seiklused ja magamatus, muutis meie seltskonna õhkonna hommikuselt morniks.
   Korralik kohv ja värsked saiakesed mõjusid siiski kosutavalt ning peagi sammusime hanereas linnast välja, võib ju toriseda, kuid Santiagosse peame jõudma nii või teisiti. Kohvist rääkides, siis siiani on Portugal pakkunud ainult parimat. Camino teele pole jäänud tuntud kohvikute brände (nt Starbucks vmt), kuid ükskõik kuhu uberikku sisse astuda, hea kange kohvi saab alati.

 Tänane rada oli jälle pisut teistsugune kui eelmised. Tee kulges läbi külade, väga palju astusime mööda kiviseid teid, mis on kõik müüridega ääristatud. Sageli on tunne, et viibiksime justkui inimeste keskel - on majapidamised, autod, haukuvad koerad aias jne, kuid me ei näe ühtki hingelist. See on lihtsalt nii kummaline vaikus. Majade aknad on päikese eest kinni kaetud, aiad valdavalt ilusasti hooldataud, kuid kohalikke inimesi kohtame harva, needki enamasti vanemad papid, kes tuulekoja ees jõmisevad. Väga veider.
Minu suureks rõõmuks kulgeb teerada suuresti metsas, tunnen end siin nii koduselt. Suured puud annavad mõnusasti varju, siin-seal kasvavad tuttavad taimed, lõhnab magusasti mändide ja metsa järgi. Hingan kogu metsa olustikku kopsudesse ja tunnen, kuidas metsa tuttavlikud lõhnad mõjuvad palsamina väsinud kehale.
Matkatarkuseid ka. Veekraane on tee peal vähem, kui eeldasime. Mõnda ikka näeme, kuid oleks oodanud, et neid on enam. Seega kotti kindlasti 2 liitrit vett. Toitu me suurt kaasa ei vea, kuid müslibatoonid ja pähklid on küll tänuväärsed. Kaasa oleme ostnud ka õunud ja banaane.
      Tühi kott ei seisa püsti ja ainult puuviljadega ära ei ela. Peale 19km matka, oleme juba täitsa kössis, otsime söögikohta ja sel korral meil veab. Satume toredasse restosse, kus juba eemalt tervitab inglise keeles rõõmsameelne kelner. Toit Portugalis ei ole üldjoontes kallis, sõltub muidugi, mida ja kus süüa. Linna südames nooblis restoranis on hinnad loomulikilt kõrged, kuid äärelinnades saab söödud joodud umbes seitsme euroga. Mure on aga selles, et sooja toitu pakkuvaid söögikohti on vähe, enamasti pakutakse võileibu ja loomulikult ohtrasti erinevas valikus nisutooteid.
Oleme teel Caminhasse ning söögikohas istudes ja Google mapsi uurides selgub tõsiasi, et meie ööbimiskohta on veel 10 kilomeetrit. Ega see eriti tore uudis pole, sest väsimus ja magamatus annab end jõudsalt tunda, kuid teisalt päev oli alles lõunas, seega mis meil muud ikka teha on kui kõmpida? Siiski ühe otsuse võtsime veel vastu, täna öösel me kirikus ei maga, vaid võtame toa hostelis. Kui siiani olen mina olnud see seikleja, kes on valmis alberguedes magama ja öö läbi igausguste kahtlaste tegelastega kemplema, siis selleks hetkeks oli seiklejahing minust lahkunud ja linnadaam asemele kolinud. Olin vaikides nõus ükskõik kui palju maksma, peaasi, et linade vahele saaks.
Planeeritud kümnest kilomeetrist sai kolmteist ja kui esialgu polnudki väga raske, siis viimased kilomeetrid ööbimiskohani said küll hambad ristis läbitud. Väsinud oli nii keha kui vaim. Nüüd ei valutanud mitte ainult hüppeliigesed, vaid tunda andis ka põlv, mis mulle muidu  jooksmisel aeg-ajalt valu teeb.
Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, kui lõpuks hostelisse kohale liipasime, võin vaid öelda, et politseinikud, kes tänaval seisid ja meid kolme nägid mugistasid magusasti naerda ja plaksutasid käsi, ju nägime ikka tõeliselt hädised välja. Selleks hetkeks olime läbinud ligi 33 kilomeetrit.


Rännumees....... Käib oma enda mõtetes ja kindlaks mõeldud rada, ta sammud käivad ajateel ja pilk on kulunud.... 
Rännumees, nii lihtsalt oma vabadust ei kingi....


Tervitused rännumeestelt!!