Puhkus on nõrkadele, edasi Kentuki lõvid! 😎
8. päev 22km ja 9.päev 13km jalgsi
Vigo - Arcade - Pontevedra
Tänane hommik jäi taas hiliseks, kuid tuju oli hea, sest valmistusime ju kõik puhkuseks. Päev oli tulikuum, seljad higised, mütsid viltu ja motivatsioon pilvedes eesolevast puhkuse päevast, sammusime võitmatutena Arcade suunas. Õhtuks jõudsimegi lõpuks hotelli, mille välimus pehmelt öeldes paljulubav polnud, kuid me ei heitnud meelt, raamatut kaane järgi ju ei hinnata. Astume kolmekesi hotelli fuajeesse, kotid maanduvad taas mütsatusega põrandale, kolm naist on tahtmist täis ja viimaks ometi kohal! Laura tõttab retseptsiooni, meie Janikaga kiirustame bassu äärde. Mõte jahutavast veest ja külmast joogist on meeliülenadav ning siis selgub kogu tõde. Hotellis on tõesti bassein, aga selles pole tilkagi vett. Rand on samuti silmaga näha, aga kuna on mõõn, siis laiuvad rannas vaid rohetavad vetikad. Suunurgad vajuvad tinaraskelt alla, helesinine unistus imelisest olemisest lõhkeb kui seebimull.
 |
| Reaalsus vs booking |
Kuna kell on palju ja väsimus suur, siis otsustame, et edasi me enam ei lähe, kuid kahte ööd siin majas siiski ei veeda. Veame oma kompsud tuppa, kus pole õhu raasugi, tuulutame tube ja läheme õhtust sööma, et uue päeva plaanid paika panna. Otsustasime, et puhkepäevi me siiski ei tee, liigume iga päev, kuid nüüdsest veidi vähem.
Uueks sihtkohaks sai Pontevedra, mis peaks olema üsna suur linn. Ilm on taas soe, kuid kilomeetreid läbisime täna ainult 13! Needki kulusid linnutiivul. Kui siiani kulges meie matk rannikut pidi, siis nüüd ühtis rannikutee sisemaa teega, mistõttu oli liikumine üsna tihe. Kohtasime väga palju teisigi matkaselle.
Teel olles jõuab mõelda palju mõtteid ja näha mitmeid väga erinevaid rändureid. Nii näiteks kohtume korduvalt ameeriklastega, kelle seljakotid on imepisikesed, kaasas vaid pudel vett ja iPad. Nemad on tellinud camino enestele juskui paketireisi. Nad matkavad jalgsi teatud kilomeetrid, nende kotid viiakse juba hotellidesse, kõik ööbimiskohad on broneeritud ja toidud ette tellitud. Samas kohtame rännumeest Uus-Meremaalt, kes tassib kogu kompsu ja varustust ise, kuid ööbib ainult hostelites. Reisi ajal oli mul au kohata ka paari minu silmis päris tõelist matkajat. Nende meeste saapad on kulunud ja nende pleekinud seljakottidel ripuvad lisaks ohtratele merekarpidele veel sokid, mis viimasest käsipesust veidi niisked on. Imetlen neid rändureid, neil on kaasas vaid hädavajalik, nad lepivad vähesega ja ööbivad üksnes alberguedes. Usun, et enamus inimestele on sedasi rändamine suureks väljakutseks. Pole lihtne loobuda igapäevastest mugavustest ja võtta elu nii nagu see on, tunda rõõmu kõndimisest ja nautida lihtsaid olemise rõõme. Meie seltskond kõõlub pärisrännumehe ja mugava äraolemise vahe peal. Püüame võrdselt üksteise huvidega arvestada ja seetõttu on jagunud meie rännakule nii alberguesi kui ka pisut rohkem mugavusi. Üks on aga kindel, kõige olulisem on matka nautida, seda hoolimata ilmast, valutavatest jalgadest või muudest väikestest ebamuguavustest. Teel olemine annab mõnusasti aega mõtete korrastamiseks, elusolemise tunnetamiseks ja koduste igatsemiseks. Tore on olla teel, kuid hea on ka kohale jõuda.
Jõuame Pontevedrasse üsna varakultTeel olles jõuab mõelda palju mõtteid ja näha mitmeid väga erinevaid rändureid. Nii näiteks kohtume korduvalt ameeriklastega, kelle seljakotid on imepisikesed, kaasas vaid pudel vett ja iPad. Nemad on tellinud camino enestele juskui paketireisi. Nad matkavad jalgsi teatud kilomeetrid, nende kotid viiakse juba hotellidesse, kõik ööbimiskohad on broneeritud ja toidud ette tellitud. Samas kohtame rännumeest Uus-Meremaalt, kes tassib kogu kompsu ja varustust ise, kuid ööbib ainult hostelites. Reisi ajal oli mul au kohata ka paari minu silmis päris tõelist matkajat. Nende meeste saapad on kulunud ja nende pleekinud seljakottidel ripuvad lisaks ohtratele merekarpidele veel sokid, mis viimasest käsipesust veidi niisked on. Imetlen neid rändureid, neil on kaasas vaid hädavajalik, nad lepivad vähesega ja ööbivad üksnes alberguedes. Usun, et enamus inimestele on sedasi rändamine suureks väljakutseks. Pole lihtne loobuda igapäevastest mugavustest ja võtta elu nii nagu see on, tunda rõõmu kõndimisest ja nautida lihtsaid olemise rõõme. Meie seltskond kõõlub pärisrännumehe ja mugava äraolemise vahe peal. Püüame võrdselt üksteise huvidega arvestada ja seetõttu on jagunud meie rännakule nii alberguesi kui ka pisut rohkem mugavusi. Üks on aga kindel, kõige olulisem on matka nautida, seda hoolimata ilmast, valutavatest jalgadest või muudest väikestest ebamuguavustest. Teel olemine annab mõnusasti aega mõtete korrastamiseks, elusolemise tunnetamiseks ja koduste igatsemiseks. Tore on olla teel, kuid hea on ka kohale jõuda.
Peatume tillukeses hotellis nimega Hotel Comercio. Pontevedre on kena linnake, kus peatuda. Südalinnas on tore palmide allee, kirik ja väikesed käänulised tänavad. Mul on raske harjuda siinse söögikultuuriga. Saiakesi ja võileibu pakutakse kõikjal, kuid pärast pikka päeva tahaks sooja toitu. Nii me longimegi mööda tühja linnakest, vaikus ja rahu kestavad kella seitsmeni ja siis tulevad hispaanlased oma kodudest peredega välja. Kesklinn täitub hoogsalt inimestega. Lapsed keksivad rõõmsalt ringi ja ajavad tuvisid taga, vanaemad ja vanaisad vestlevad elavalt, emad-isad naudivad sööki-jooki. Uskumatu, sest alles äsja olime peaaegu, et ainukesed hinged, kes mööda tänavaid uitasid.
Homme plaanime jõuda Barrosse või Briallosesse, kotid paneme maha seal, kus ööbimiskoha leiame, blogimiseni!You need special shoes for hiking-
and a bit of special soul as well.
Kommentaarid
Postita kommentaar