Kuues päev ja sein on ees, seitsmes päev ja lootus uus!!!
6. päev 24km ja 7.päev 22km TEHTUD!
Oia - Nigran - Vigo
Lugesin kuskilt, et ühel hetkel muutub iga päev caminol rutiiniks. Hommikul ärkamine, hommikusöök, kõndimine, puhkus, kõndimine, kohale jõudmine, magamine ja nii iga päev. Meid tabas rutiin minu arvates kuuendal päeval. Ühel hetkel ei saanud enam aru, mis päev on, mis kell on, mitmes kilomeeter on ja ümbruse imetlemiseks oli jaks otsas. Kuues päev oli siiani kõige vaiksem kõndimise päev, jutud olid räägitud, kuid kilomeetrid näisid lõputud. Sel päeval võtsime esimest korda kui üks mees kottidest välja kõrvaklapid ja marssime klappidest kostva heli saatel, vahetamata teineteisega ligi 10 kilomeetrit sõnagi. Tuleb tunnistada, et need kilomeetrid olid siiani kõige pikemad ka seetõttu, et valdav osa teest kulges mööda asfalti, hirmus tüütu, kuid parata polnud midagi, tuli ainult astuda.
Portugali tee meeldis mulle rohkem, idüllilised külakesed ja mõnusad looklevad teerajad. Hispaanias on külad rohkem räämas, ei midagi hullu, kuid Portugali küladeed olid minu silmis kordades lummavamad. Kui Portugalis oli võimatu ära eksida, kollased nooled näitasid suurepäraselt teed, siis Hispaanias satume sageli kimbatusse. Nooled on ähmased ja kohati jäävad tähised märkamata. Mitmeid kordi jäime tummadena ristmikel seisma, otsides silmadega tuttavaid nooli. Üldiselt oleme lähtunud põhimõttest, et kui täpset teed ei tea ja nooli pole, tuleb minna lihtsalt otse. Siiani on see idee meid kandnud ja oleme kenasti õigel rajal püsinud.
Olles mõnda aega teel olnud, saavad järjest olulisemaks väikesed mugavused. Enam ei kipu me nii väga alberguedesse, vaid võimalusel vaatame endale odava hosteli, dušš oma toas on luksus. Oleme hetkel ära kõndinud alla kahesaja kilomeetri ja kinnitan, et kui rajale minna, siis võimalusel läbida esimesed päevad nii palju kilomeetreid kui jaksu on, hiljem kui valutavad jäsemed keelduvad igasugusest koostööst, on palju raskem teel olla. Soojal ajal tasub teele minna varahommikul umbes 6st 7st, siis päike veel ei piitsuta, kuid päevaseks palavuseks tuleb siiski valmis olla. Päikest olen iga jumala päev kirunud, kuid lugedes uudiseid kodumaad uputavast padusajust, olen tänulik, et meil siiani veel sadanud pole, lirtsuvad jalanõud ei tundu just eriti meeldiv väljavaade.
Hispaanias tuleb arvestada siestaga (kell 15 -17), siis on linnad kuidagi rahulikud ja vaiksed, paljud kohad on suletud. Teiseks, sooja korralikku toitu saab alles peale seitset õhtul, kuid alguses me seda ei teadnud. Esimesel õhtul, kella viie paiku hostelisse jõudes, poetasime kompsud kiirelt tuppa. Astusime näljastena esimesesse söögikohta sisse ja olime valmis korraliku prae koheselt nahka pistma. Paraku jäime esialgu tühjade kõhtudega, nimelt hakati süüa pakkuma alates kella seitsmest. Nii me kolmekesi seal restos vahtisime õnnetute nägudega, närisime saia ja ootasime pikisilmi koka saabumist. Järgmisel päeval olime juba targemad ja ostsime endale üht-teist valmis, et enam pimedat nälga kannatama ei peaks.
Mul on tohutult kahju, et ma hispaania keelt ei valda. Seda mitte ainult seetõttu, et ma ei oska teed küsida või small talki üles võtta, vaid ka seetõttu, et ma ei saa menüüst täpselt aru. Nii juhtus minuga kentsakas lugu. Google translate abiga sain roa nime tõlgitud ja enda meelest tellisin täitsa maitsva magustoidu - jogurti puuviljadega. Paraku minu ettekujutus jogurtist puuviljadega, erines totaalselt kelneri toodud maiusest (vt pilti), kuna ma keelt ei oska, siis tunnistan end süüdi ja pettumiseks põhjust tõesti pole. Tüdrukud said minu üle kõhutäie naerda ja naer on terviseks, asi seegi. Jutu mõte on aga selles, et kohalikud kõnelevad suures osas üksnes kodukeelt ja inglise keelt mõistavad vähesed.
Eilne hotell Holiday asub Nigrani külje all ja teekond hotelli oli oii kui pikk. Pakun, et need Google mapsi kolm kilomeetrit olid ühed pikimad. Ükskõik kui palju edasi ka ei kõmpinud, hotelli ikka ei paistnud😣. Läbi häda jõudsime kohale ja meil kõigil oli tunne, et nüüd kukuvad küll jalad otsast. Camino ajal oleme märganud, et kilomeetrid, mida näitab Google maps esialgu, ei ühti enamasti reaalsusega. Tavaliselt tuleb ikka 3 kuni 4 kilomeetrit juurde, sest tee kulgeb mööda kõveraid radu. Oma ööbimiskohad planeerime tavalislet võimalikult camino raja lähedusse, sest mõte läbida tühje kilomeetreid paneb õlgu võdistama. Seega püsime raja läheduses, et hommikul rõõmsalt matka jätkata.
Kaarti ja kuupäevasid uurides avastasime, et oleme päris hea tempoga liikunud, mistõttu plaanime end preemeerida ja ühe vaba päeva võtta. Homme jalutame Arcade linnakesse ja veedame seal kaks ööd. Juba mõte puhkusest ja Atlandi ookeani liivarannast toob laia naeratuse suule.
Meid ei peata keegi, sest meil pole reegleid ees, vabadus on see. Las kesta lõputult siesta, me homsest ei tee välja, vabadus on see...
Viimaseid kilomeetreid läbides.
Janika, Karin ja Laura
Oia - Nigran - Vigo
Portugali tee meeldis mulle rohkem, idüllilised külakesed ja mõnusad looklevad teerajad. Hispaanias on külad rohkem räämas, ei midagi hullu, kuid Portugali küladeed olid minu silmis kordades lummavamad. Kui Portugalis oli võimatu ära eksida, kollased nooled näitasid suurepäraselt teed, siis Hispaanias satume sageli kimbatusse. Nooled on ähmased ja kohati jäävad tähised märkamata. Mitmeid kordi jäime tummadena ristmikel seisma, otsides silmadega tuttavaid nooli. Üldiselt oleme lähtunud põhimõttest, et kui täpset teed ei tea ja nooli pole, tuleb minna lihtsalt otse. Siiani on see idee meid kandnud ja oleme kenasti õigel rajal püsinud.
Olles mõnda aega teel olnud, saavad järjest olulisemaks väikesed mugavused. Enam ei kipu me nii väga alberguedesse, vaid võimalusel vaatame endale odava hosteli, dušš oma toas on luksus. Oleme hetkel ära kõndinud alla kahesaja kilomeetri ja kinnitan, et kui rajale minna, siis võimalusel läbida esimesed päevad nii palju kilomeetreid kui jaksu on, hiljem kui valutavad jäsemed keelduvad igasugusest koostööst, on palju raskem teel olla. Soojal ajal tasub teele minna varahommikul umbes 6st 7st, siis päike veel ei piitsuta, kuid päevaseks palavuseks tuleb siiski valmis olla. Päikest olen iga jumala päev kirunud, kuid lugedes uudiseid kodumaad uputavast padusajust, olen tänulik, et meil siiani veel sadanud pole, lirtsuvad jalanõud ei tundu just eriti meeldiv väljavaade.
Hispaanias tuleb arvestada siestaga (kell 15 -17), siis on linnad kuidagi rahulikud ja vaiksed, paljud kohad on suletud. Teiseks, sooja korralikku toitu saab alles peale seitset õhtul, kuid alguses me seda ei teadnud. Esimesel õhtul, kella viie paiku hostelisse jõudes, poetasime kompsud kiirelt tuppa. Astusime näljastena esimesesse söögikohta sisse ja olime valmis korraliku prae koheselt nahka pistma. Paraku jäime esialgu tühjade kõhtudega, nimelt hakati süüa pakkuma alates kella seitsmest. Nii me kolmekesi seal restos vahtisime õnnetute nägudega, närisime saia ja ootasime pikisilmi koka saabumist. Järgmisel päeval olime juba targemad ja ostsime endale üht-teist valmis, et enam pimedat nälga kannatama ei peaks.
 |
| Palun väga, jogurt puuviljadega 😂 |
Eilne hotell Holiday asub Nigrani külje all ja teekond hotelli oli oii kui pikk. Pakun, et need Google mapsi kolm kilomeetrit olid ühed pikimad. Ükskõik kui palju edasi ka ei kõmpinud, hotelli ikka ei paistnud😣. Läbi häda jõudsime kohale ja meil kõigil oli tunne, et nüüd kukuvad küll jalad otsast. Camino ajal oleme märganud, et kilomeetrid, mida näitab Google maps esialgu, ei ühti enamasti reaalsusega. Tavaliselt tuleb ikka 3 kuni 4 kilomeetrit juurde, sest tee kulgeb mööda kõveraid radu. Oma ööbimiskohad planeerime tavalislet võimalikult camino raja lähedusse, sest mõte läbida tühje kilomeetreid paneb õlgu võdistama. Seega püsime raja läheduses, et hommikul rõõmsalt matka jätkata.
Kaarti ja kuupäevasid uurides avastasime, et oleme päris hea tempoga liikunud, mistõttu plaanime end preemeerida ja ühe vaba päeva võtta. Homme jalutame Arcade linnakesse ja veedame seal kaks ööd. Juba mõte puhkusest ja Atlandi ookeani liivarannast toob laia naeratuse suule.
Meid ei peata keegi, sest meil pole reegleid ees, vabadus on see. Las kesta lõputult siesta, me homsest ei tee välja, vabadus on see...
Viimaseid kilomeetreid läbides.
Janika, Karin ja Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar