Lärmakas portugallane, sõbralikud hispaanlased ehk ööd alberguedes ja kõige lõpuks, tere Valga!
10. päev 17km ja 11.päev 15km
Pontevedra - Briallos - Valga
Tere imeline hommik! Minu soovil, havi käsul on päike viimaks ometi pilvede vahele peitu pugenud ja hiirehallid pilved katavad Pontevedra taevalaotust. Olen meie seltskonnast vistiti ainuke, kes vilu ilma ja lõbusa seenevihma üle lapselikku rõõmu tunneb. Päike on tore, kuid viimastel päevadel sain D-vitamiini aastanormi kätte, tänan väga. Tänast matka naudin kohe mõnuga, tee kulgeb läbi metsatukkade, õhk on meeldivalt värske ja samm kerge. Minna pole enam palju, päeva lõpuks näitab silt, et Santiagoni on jäänud vaid 40 kilomeetrit, meiesuguste matkasellide jaoks on see ju käkitegu.
Tänase öö plaanime veeta väikeses Briallose linnakeses ja minu rõõmuks taas albergues. Uskumatu, aga se korral oleme albergues esimestena kohal. Uksed on lukus ja vaikus kuldne. Peauksel laiutab sinine silt, millele on trükitid kellegi Migueli telefoni number. Kutsuvat tooni oodates surun pöidlad pihku ja loodan kogu hingest, et tundmatu härra kasvõi veidigi inglise keelt kõneleb. Läks õnneks, saime inglise ja hispaania segakeelega hakkama ja leidsime Migueli täpseid juhtnööre järgides peidukast võtme, mis avas kõik albergue uksed.
Keksisime rõõmust, et kogu maja meie päralt on, nüüd tuli veel miskit hamba all otsida, et õnn ikka suur ja lai oleks. Nagu tavaliselt, nii ka täna, on giidiks Google. Suundusime esimesse söögikohta, mis asus meie peatumiskohast üsna kaugel, aga eks häda ajab härja kaevu. Tee võileibadeni oli pikk, kuid vajalik. Viimaks jõudsime kodusesse söögikohta, kus hispaanlasest papi ja mammi ränduritele süüa valmistasid. Menüü eriti mitmekesine polnud, kuid tühi kõht on teadagi parim kokk, võtsime, mida pakuti ja lasksime toidul hea maitsta.
Päevake veeres omasoodu edasi, tagasi albergues olles pidime siiski leppima tõsiasjaga, et meie villasse tulevad ööbima ühed hispaanlased ning üks eriti intrigeeriv portugallane. Kui hispaanlased olid võrdlemisi vaiksed ja hoidsid meiega viisakat distantsi, siis Portugali poiss oli nähtus omaette. Ta valdas suurepäraselt inglise keelt ja tutvus meiega ise, väljendades vestluses korduvalt imestust meie pikkuse ja heleda naha ( juuste?) üle. Eesti kohta tahtis ta kõike teada ning ka seda, miks me caminol üldse oleme. Tema ise läbib seda teekonda juba jumal teab mitmendat korda ja teeb caminot lõbu pärast. Hispaanlased ja portugallane mõistsid teineteist üsna kenasti ja nii saigi ühendavaks lüliks meie tänasele õhtule lühike ja lärmakas portugali kutt, kes naeris nii, et maja rõkkas ning ennastunustavalt duši all vilet lõi ja laulujoru valla lasi. Jah, tegemist oli kahtlemata värvika kujuga, kuid tänu talle saime keelebarjääri murtud. Õhtul istusime üksmeelselt hispaanlastega ühise söögilaua taga, nautides khm... taas saia, sardiine, tigusid ja juustu. Kahtlemata üks meeledejäävamaid õhtud kogu reisi jooksul.
Hommikul albergues ärgates oleme, nagu ikka, viimased unimütsid. Portugali poiss lehvis juba varakalt minema. Võiksin isegi täpse kellaaja öelda, sest kuigi tegemist oli väikese vennikesega, norskas ta valjemini kui jalgpalliväljaku täis grislikarusid, seega nii kui portugallane läks, algas rahulik uni. Hispaanlased lahkusid tasa ja targu ning meie jäime veidikeseks veel magusat und nautima. Albergudest tuleb üldjoontes lahkuda kell kaheksa, kuid meie venitasime kella üheksani. Rohkem polnud võimalik, sest siis seisis narivoodi juures tigeda näo ja karvase mopiga koristajamutt, kelle ilme järgi otsustades poleks ta meil edasi magada lubanud isegi poco, mui poco mitte. Korjasime kodinad kärmelt kokku, pomisesime gracias ja lasksime varvast.
Juhuu, päikest pole ja ilm meeldivalt jahe ning astuda on jäänud ainult mõned kilomeetrid. Sammume vapralt edasi. Järgmine albergue ootab meid umbes 15 kilomeetri kaugusel Valgas, mis kõlab juba täitsa koduselt. 😃
Saame endale Valga albergues voodikoha, kuid üksindusest pole täna juttugi. Maksame taas kuus eurot voodikoha eest ja vinname oma kotid naridele. Toake täitub kibekiiresti ja varsti on kõik kuus narivoodit triiki inimesi täis, jep täna on mul õnn meenutada kaugeid lastelaagri mälestusi ja magada väikeses toas koos üheteistkümne inimesega.
Võtan seda tegelikult täitsa rahulikult. Öö albergues ei ole luksnumber, kuid see on koht, kus uute ja erinevate inimestega kohtuda. Nii tutvume täna moldovlasega, kes pikalt ja laialt oma kodumaast räägib ning samuti oma camino kogemusi jagab, aeg läheb ruttu ja jututeemasid jagub. Alberguesse tulevad kokku väga erinevad persoonid, siin ei loe haridus, amet, vanus või rass - meid kõiki ühendab üks sõna, camino. On kummaline, et lisaks caminole loomulikult, viivad siin teatavad ebamugavused, nagu näiteks ühisköögi või teiste ruumide jagamine kokku nii paljud erineva taustaga inimesed. Olen palju mõtisklenud alberguedes ööbimise ûle. Mis oleks camino ilma alberguedeta? Järjest enam leian, et camino spirit ongi see, kui õpid jagama vähest, suhtled avatult kõigiga, kuulad kaasteeliste mõtteid ja lased võhivõõral oma ellu kiigata. Sellel teekonnal tuleb lahti lasta oma isiklikust ruumist, mis ühele eestlasele ju ometi eluliselt oluline on ning see ei olegi nii lihtne kui eemalt vaadates näib.
Tunnen rõõmu, et Santiago on lähedal, kuid aina enam oskan nautida protsessi. Tajun teravalt camino ja meie seikluse lõppu, mis on ühtviisi tore, kuid veidi ka kurb. Kell tiksub kaheteiskümnendat südaöö tundi, kui selle peatüki lõpetan. Kuulatan hoolega: terve toatäis matkajaid hingab ühes rütmis, nad kõik puhkavad ja valmistuvad homseks caminoks, on saabunud rahu ja taamalt paistab Santiago....
Head ööd!
Pontevedra - Briallos - Valga
Tere imeline hommik! Minu soovil, havi käsul on päike viimaks ometi pilvede vahele peitu pugenud ja hiirehallid pilved katavad Pontevedra taevalaotust. Olen meie seltskonnast vistiti ainuke, kes vilu ilma ja lõbusa seenevihma üle lapselikku rõõmu tunneb. Päike on tore, kuid viimastel päevadel sain D-vitamiini aastanormi kätte, tänan väga. Tänast matka naudin kohe mõnuga, tee kulgeb läbi metsatukkade, õhk on meeldivalt värske ja samm kerge. Minna pole enam palju, päeva lõpuks näitab silt, et Santiagoni on jäänud vaid 40 kilomeetrit, meiesuguste matkasellide jaoks on see ju käkitegu.
Tänase öö plaanime veeta väikeses Briallose linnakeses ja minu rõõmuks taas albergues. Uskumatu, aga se korral oleme albergues esimestena kohal. Uksed on lukus ja vaikus kuldne. Peauksel laiutab sinine silt, millele on trükitid kellegi Migueli telefoni number. Kutsuvat tooni oodates surun pöidlad pihku ja loodan kogu hingest, et tundmatu härra kasvõi veidigi inglise keelt kõneleb. Läks õnneks, saime inglise ja hispaania segakeelega hakkama ja leidsime Migueli täpseid juhtnööre järgides peidukast võtme, mis avas kõik albergue uksed.
 |
| Albergue Brialloses |
Päevake veeres omasoodu edasi, tagasi albergues olles pidime siiski leppima tõsiasjaga, et meie villasse tulevad ööbima ühed hispaanlased ning üks eriti intrigeeriv portugallane. Kui hispaanlased olid võrdlemisi vaiksed ja hoidsid meiega viisakat distantsi, siis Portugali poiss oli nähtus omaette. Ta valdas suurepäraselt inglise keelt ja tutvus meiega ise, väljendades vestluses korduvalt imestust meie pikkuse ja heleda naha ( juuste?) üle. Eesti kohta tahtis ta kõike teada ning ka seda, miks me caminol üldse oleme. Tema ise läbib seda teekonda juba jumal teab mitmendat korda ja teeb caminot lõbu pärast. Hispaanlased ja portugallane mõistsid teineteist üsna kenasti ja nii saigi ühendavaks lüliks meie tänasele õhtule lühike ja lärmakas portugali kutt, kes naeris nii, et maja rõkkas ning ennastunustavalt duši all vilet lõi ja laulujoru valla lasi. Jah, tegemist oli kahtlemata värvika kujuga, kuid tänu talle saime keelebarjääri murtud. Õhtul istusime üksmeelselt hispaanlastega ühise söögilaua taga, nautides khm... taas saia, sardiine, tigusid ja juustu. Kahtlemata üks meeledejäävamaid õhtud kogu reisi jooksul.
Hommikul albergues ärgates oleme, nagu ikka, viimased unimütsid. Portugali poiss lehvis juba varakalt minema. Võiksin isegi täpse kellaaja öelda, sest kuigi tegemist oli väikese vennikesega, norskas ta valjemini kui jalgpalliväljaku täis grislikarusid, seega nii kui portugallane läks, algas rahulik uni. Hispaanlased lahkusid tasa ja targu ning meie jäime veidikeseks veel magusat und nautima. Albergudest tuleb üldjoontes lahkuda kell kaheksa, kuid meie venitasime kella üheksani. Rohkem polnud võimalik, sest siis seisis narivoodi juures tigeda näo ja karvase mopiga koristajamutt, kelle ilme järgi otsustades poleks ta meil edasi magada lubanud isegi poco, mui poco mitte. Korjasime kodinad kärmelt kokku, pomisesime gracias ja lasksime varvast.
Saame endale Valga albergues voodikoha, kuid üksindusest pole täna juttugi. Maksame taas kuus eurot voodikoha eest ja vinname oma kotid naridele. Toake täitub kibekiiresti ja varsti on kõik kuus narivoodit triiki inimesi täis, jep täna on mul õnn meenutada kaugeid lastelaagri mälestusi ja magada väikeses toas koos üheteistkümne inimesega.
Võtan seda tegelikult täitsa rahulikult. Öö albergues ei ole luksnumber, kuid see on koht, kus uute ja erinevate inimestega kohtuda. Nii tutvume täna moldovlasega, kes pikalt ja laialt oma kodumaast räägib ning samuti oma camino kogemusi jagab, aeg läheb ruttu ja jututeemasid jagub. Alberguesse tulevad kokku väga erinevad persoonid, siin ei loe haridus, amet, vanus või rass - meid kõiki ühendab üks sõna, camino. On kummaline, et lisaks caminole loomulikult, viivad siin teatavad ebamugavused, nagu näiteks ühisköögi või teiste ruumide jagamine kokku nii paljud erineva taustaga inimesed. Olen palju mõtisklenud alberguedes ööbimise ûle. Mis oleks camino ilma alberguedeta? Järjest enam leian, et camino spirit ongi see, kui õpid jagama vähest, suhtled avatult kõigiga, kuulad kaasteeliste mõtteid ja lased võhivõõral oma ellu kiigata. Sellel teekonnal tuleb lahti lasta oma isiklikust ruumist, mis ühele eestlasele ju ometi eluliselt oluline on ning see ei olegi nii lihtne kui eemalt vaadates näib.
Tunnen rõõmu, et Santiago on lähedal, kuid aina enam oskan nautida protsessi. Tajun teravalt camino ja meie seikluse lõppu, mis on ühtviisi tore, kuid veidi ka kurb. Kell tiksub kaheteiskümnendat südaöö tundi, kui selle peatüki lõpetan. Kuulatan hoolega: terve toatäis matkajaid hingab ühes rütmis, nad kõik puhkavad ja valmistuvad homseks caminoks, on saabunud rahu ja taamalt paistab Santiago....
Head ööd!
Kommentaarid
Postita kommentaar