Indoneesia, siit me tuleme. Hellõu Jakarta!

5.päev
Bangkok - Jakarta

Jakarta

Hommikul ärkame vara, tuleb üsna kärmelt tegutseda, sest kuigi lennuk Jakartasse väljub veidi enne keskpäeva, tuleb siin arvestada tohutult aeglase liiklusega. Hotellist Bangkoki vanasse lennujaama on umbes 27km ja see tähendab vähemalt tund aega autosõitu. Et kõik sujuks, tellime Uberist takso, siis ei pea hakkama hinnas kauplema ning oht sattuda piraattakso otsa on väiksem. Takso saabub hotelli ja algab rahulik kulgemine.
Jõuame õnnelikult lennujaama, pakime suured seljakotid maha ja hakkame passe otsima. Piletid on, passid on, kus kurat mu rahakott on? Süda hakkab kiiremini taguma ja adrenaliin pumpab meeletu kiirusega, veri tõuseb pähe ja meelekohad tuikavad. Sobran oma kotis, laotan kõik käsipagasis oleva kraami lennujaama põrandale, käed värisevad ja peas valitseb täielik tühjus... Pole! Lihtsalt pole! Pisarad kipuvad vägisi silma, mul puudub hetkeks igasugune mälupilt oma rahakotist. Tean ainult seda, et kogu meie reisiraha, minu pangakaart ja ID-kaart on seal. Vahin tühjal pilgul ringi ja olen lihtsalt tumm. Minuga nii ei juhtu, ma ei unusta oma asju ripakile, see pole minu moodi, kuid siiski, siiski.... Hakkan paaniliselt aega tagasi kerima, hotellituppa ma seda ei jätnud, järelikult on 2 varianti -  kas takso või hotelli fuajee. Takso! Mul ei olnud taksos rahakotti näpus või oli? Pärgel, ma ei mäleta, kuid hotellis oli kindlasti. Teen kiire kõne hotelli. Vihale ajab tailaste kohutav aktsent ja siinne kehv levi. Ma pole elu sees nii hästi ja kiirelt inglise keeles infot edastanud kui nüüd. Selgus fakt, et rahakott on õnneks hotelli lobbys, mitte taksos. Kuidas me selle kätte saame? Ajaliselt ei jõua istuda taksosse, minna hotelli ja siis tagasi lennujaama. Oleme võõras lennujaamas, lennuk väljub kahe tunni pärast ja enne lendu tuleb check-in teha. Algab meeletu orgunn, aamen internetile. Tellisime Uberist takso meie hotelli, selgitasime hotelli adminnile, kes tuleb, miks tuleb ja kuidas taksojuhti ära tunda. Järgmine takistus tabab ootamatult - taksojuhtidel on ainult riigisisene kõnepakett, mis tähendab, et ta ei saa meile helistada ja meie isikut tuvastada. Lõpuks leiame inglise keelt kõneleva taksojuhi, kes suhtleb meiega veebis. Jääme lootma taksojuhi aususele ja  heale sõiduoskusele. Seisame kolmekesi lennujaama 1.terminalis ja higistame, kuid sel korral pärlendab otsmik murest ja hirmust. Minu rahakott pidi asuma väikeses Mazda 3. Jälgisime pingsalt Uberist takso liikumist ja nähes õiget marki sõidukit vehkisin kätega nagu tuuleveski. Enne sõitku üle, aga mööda mitte mingil juhul! Taksojuht peatus, keris akna alla ja sõnas sulaselgelt: "Miss Karin?" "Yes, yes! It's me!" hõikusin nagu hullumeelne ja naeratasin närviliselt. Rahakott käes, astusin vaprusevärinate saatel AirAisia lennukisse.

Rahakott käes!!

Neli tundi lendu ja meid tervitas Jakarta kuumus. Lend hilines tunni võrra, mistõttu jõudsime sihtkohta plaanitust hiljem. See omakorda tähendab aga seda, et peagi on pime ning linnas ringi uudistamiseks veelgi vähem aega. Olen end Jakarta osas kõigeks valmis pannud ja see linn ei vea mind alt, tegemist on tõelise kolelinnaga. Kui esialgu tundus Bangkoki liiklus hullumeelne, siis siin tuleb seda kolmega korrutada. Lennujaamast hotelli (u 25km) sõitsime bussiga 2 tundi. Jalakäija liikluses pole mitte keegi, tee ületamine tundub vabatahtliku surma minemisena. Linn ise jätab jubeda mulje. Põrnitsen nina vastu bussi akna klaasi Jakaratat. Kui Bangkoki kohalike inimeste eluolu oli tagasihoidlik, siis see siin on tase omaette. Kõrghooneid ja moodsaid ehitisi on omajagu ning kõikjal näeb ehitustöid, ollakse teel tuledesäras suurlinna loomisel. Minu silmis koosneb Jakarta justkui mitmest erinevast korrusest. Ülemistel korrustel on uhked klaasehitised ja maitsekalt riides indoneeslased. Alumistel korrustel aga sebivad ringi prügikalad. Indoneeslastest kehvikute elamud on kirjud nagu lapitekid. Barakid on kokku klopsitud presentriidest, kileest, eterniidist jm kättesaadavast nn ehitusmaterjalist.  Vaatepilt võtab õhku ahmima, õhku, mis lehkab siin tugevalt heitgaasi järgi.

Jakartalaste eluasemed

Hotelli jõudes oli väljas juba pime, kuid sellest hoolimata võtsime nõuks veidi ümbrust uurida. Mul oli kange tahtmine poodelda. Kaardi järgi peaks meie hotelli ümbruses mitu kaubandustemplit olema ja kuna on pime, siis vaatamisväärsuste juurde seiklemine ei ahvatle eriti, mistõttu oleks kaubanduses ringi kolamine hea aiajviide. Leidsimegi poe üles, KUID mida kuskilt leida ei õnnestunud oli sissepääs! Autod tiirlesid ümber keskuse ja poetasid üles löödud näitsikuid maha ning aina tuututasid, olime sõidukitel pidevalt risti rataste ees. Suure otsimise peale leidsime viimaks sissepääsu, olime vist ainsad, kes jalgteed kasutasid. Enne poodi sisenemist tuli läbida turvakontroll, igasuguseid kahtlaseid kohalikke sisse ei lasta ja viimaks ometi olime konditsioneeritud tsivilisatsioonis. Lähemal uurimisel selgus, et keskuses olid esindatud vaid kallid brändid, millest mina kivinäoga mööda kõndisin, võin ju kohalikele välja paista rikka turistina, kuid Louis Vuittoni asjad ületavad kaugelt minu piiratud eelarve. Küll aga uurisime hoolega söögikohti ja peremeerisime end korralikus restos maitsva toiduga. Mõrv rahakotis oli üüratu!!!

Siis kui ma miljonär olin :)

Tõenäoliselt oli tegemist siinse kalli restoraniga, sest taas tundisme end oma vabaaja rõivastuses klounidena, kõik kohalikud olid kenasti riides ja naised meigitud. Suva see, mina jõin selle reisi jooksul esimese klaasi veini ja nautisin keskuse illusiooni puhtusest ja rahust.

Tagasi hotelli minnes, mõjus reaalsus aga rusikahoobina kõhtu. Kõikjal valitseb viletsus ja räpasus. Inimesed kükitavad tänavate ääres, suitsetavad, söövad ja magavad. Välimuselt on indoneeslased teistsugused kui tailased. Nad on samuti lühikest kasvu, kuid jässakamad. Ka toidukultuur näib teine olevat. Loomulikult söövad nad riisi ja nuudleid, kuid palju süüakse  ka kiirtoitu.
Valitsevaks usuks siin on islam, paljud naised kannavad pearätte ja on jalataldadeni kaetud, ent päris kaetud naisi on siiski vähe. Inimestena meeldisid mulle tailased rohkem, indoneeslased on kuidagi kahtlustavamad, millegi pärast tekib siin tunne, et kui oleksin Jakartas rahakoti taksojuhile usaldanud, poleks ma seda enam kunagi näinud.

Meie toa aknad asusid paremal.

Hilisõhtul hotelli jõudes olen rampväsinud. Meie hotell on üsna kulunud ja ütleme otse - räpane, õnneks on linad puhtad, kuigi kõik muu jätab soovida. Ühte seina katavad suured kardinad, mõtlesin, et vaataks enne uinumist tuledes linna ja teeks ehk piltigi. Avan kardinad, tundub kahtlane, et ükski linnatuluke meile tuppa ei plingi. Ühtäkki taipan, mulle jõllitab vastu tumehall betoonsein - just nii! Meie toal on suur ja võimas aken, ainult et vaate varjab uus kerkiv kõrvalhoone. Tõmban kardinad ette ja soovin mõttes siit linnast võimalikult kiiresti kaduda.
Õnneks uni murrab ka tugevaima ja vajun peagi sügavasse unenägudeta unne.