Reis Aasiasse vol 2, ikka seljakotiga ja suure eesmärgiga palju käia ja palju näha.
REIS AASIASSE VOL 2
Tallinn - Helsingi - Bangkok - Jakarta - Yogyakarta - Bali - Helisnigi - Tallinn
Minu reis on selleks korraks läbi, kõik mälestused ja mõtted panin kiiruga endale kirja. Memuaarid on puhtalt isiklikud tähelepanekud. Loodetavasti pakuvad need lihtsalt mõnusat lugemist ja värvikat olustiku kirjeldust. Toon teadlikult välja mõningate vaatamisväärsuste piletite hinnad, lingid ja pildid ehk on kellelgi reisi planeerimisel abiks. Valdavalt koosnes meie seltskond kolmest reisisellist (mina ja poisid), Balil aga seiklesime aeg-ajalt viiekesi, kui meie tiimiga liitus minu õde ja tema sõbranna.
1. päev
Tallinn-Helsingi-Bangkok
Seljakotid selga ja reis võib alata! Uskumatu, aga tõsi, esmaspäeva hommikuks,
täiesti viimasel minutil, sain isegi mina oma gigantliku kompsu kokku pakitud
ning kell 7.08, seisin kott seljas korteri ukse ees. Olin valmis algavaks
seikluseks!
Varahommikul väljus Viking Line laevuke kodusest Tallinna sadamast ja purjetas rahulikus tempos Helsingi poole. Laevasõit teadagi pole mingi ajavõit, ees ootas 2, 5 tundi rahulikku kulgemist. Peale uniste kalevipoegade ja mõne punapõskse tite polnud laevas suurt kedagi. Ristsõnu lahendades ja latet limpsides möödus aeg kiiresti ning peagi puudutasid meie rännuseltskonna jalakesed taas turvalist maapinda. Kogu kamp sättis sammud reipalt Helsingi kesklinna, rongijaama suunas, et mõne aja pärast rongiga lennujaama sõita. Kuna aega oli laialt käes ja üks meist kurtis valju kõhukorina saatel tühja kõhtu, tuli enne suurt reisi veidi keha kinnitada. No ja mida siis vaene eestlane sööb? Ikka tõmmude meeste suurte kätega valmistatud imemaitsvat kebabi. Kiire kõne Soomes tegutsevale sugulasele, kelle kätte me oma soojad vammused usaldasime ja sel hetkel, pulbitses sügaval minu sees siiras rõõm, justkui oleks talvega selleks korraks lõpu teinud, nii kerge oli olla! Bye, bye löga ja lörts ning hellõuu lõunamaa mahe briis.
Kõik on ilus ja kena, AGA lõunatuuleni ja lennukini on veel aega hmmm... 4 tundi lennujaamas. Ootaja aeg on pikk.... Vanaisa vuntside nimel, see on ju miile pikk! Eriti Helsingi lennujaamas, kus pole muud teha kui ajaviiteks inimesi passida. Nii, nii ..... minu vastas istuvad kuldses keskeas hiinlastest abielupaar, kes kohe kui istuma said kaevusid oma übersuurtesse kohvritesse. Koukisid hoolega ja põhjalikult oma kompsudes ja aina harutasid sealt hoolega paberisse mässitud pakikesi välja. Viimaks, kui neil oli suur kuhi paberpakke kotist välja õngitsetud, laotasid nad kogu noosi nagu matrjoškad üksteise kõrvale ja asetasid kenasti suurima kohvri peale. Tsirkus Helsingi lennujaamas ja jumala tasuta! Etendusele sobivalt, tehti enne väike eelmäng huvi tekitamiseks - krabisev paber, erinevate esemete kolin, kogu kraami väga täpne paigutamine pagasitele ning kogu tegevust saatev salapärane mandariinikeelne loba. Mõne aja pärast taipasin, nad ei korrastagi oma kohvri sisu, nad hakkavad hoopis lõunat sööma! Suurim kohver asetati lauaks, paberist suurätikutega kaeti kohvri kaas ja kus siis läks harutamiseks! Pirukad! Palju pirukaid, banaanid (iga banaan eraldi paberkotis?), oad, kapsalised, salatilised ja suur termos tumepruuni vetikalaadsete moodustisega rikastatud vedelikuga (tee?). Justkui oleksin sattunud lennujaama asemel kõikide võimaluste turule. Jälgisin hiinlaste tegevust veel mõnda aega, kuni ühel hetkel tüdisin tsirkusest ja otsisin järgmist vaatlusohvrit, kuniks käis KRÕPS! Miski purunes! Taas sai hiinlasest papi minu tähelepanu osaliseks. Esimene mõte oli, et perekond hiinlased krõmpsutavad mõnuga tigusid või jumal teab veel missugusid koorikloomi, kuid rahu, ainult rahu, see oli muna, mis papa hiinlase väikeste sõrme vahelt maha veeres. Täiesti tuima rahuga noppis härra muna maast üles ja jätkas selle koorimist. Iseenesest polegi see ju midagi erilist, kuid keset unist lennujaama, kus äsja kõndis ringi tigeda näoga koristajamutt porikarva mopiga, kus laua taga põrnitsevad ärimehed oma rüperaale ja paar tõmmut pearätiga naist elavalt lobisevad ja valjuhäälselt oma lapsi kantseldavad, mõjus see muna koorimine kuidagi groteskselt...
Varahommikul väljus Viking Line laevuke kodusest Tallinna sadamast ja purjetas rahulikus tempos Helsingi poole. Laevasõit teadagi pole mingi ajavõit, ees ootas 2, 5 tundi rahulikku kulgemist. Peale uniste kalevipoegade ja mõne punapõskse tite polnud laevas suurt kedagi. Ristsõnu lahendades ja latet limpsides möödus aeg kiiresti ning peagi puudutasid meie rännuseltskonna jalakesed taas turvalist maapinda. Kogu kamp sättis sammud reipalt Helsingi kesklinna, rongijaama suunas, et mõne aja pärast rongiga lennujaama sõita. Kuna aega oli laialt käes ja üks meist kurtis valju kõhukorina saatel tühja kõhtu, tuli enne suurt reisi veidi keha kinnitada. No ja mida siis vaene eestlane sööb? Ikka tõmmude meeste suurte kätega valmistatud imemaitsvat kebabi. Kiire kõne Soomes tegutsevale sugulasele, kelle kätte me oma soojad vammused usaldasime ja sel hetkel, pulbitses sügaval minu sees siiras rõõm, justkui oleks talvega selleks korraks lõpu teinud, nii kerge oli olla! Bye, bye löga ja lörts ning hellõuu lõunamaa mahe briis.
Kõik on ilus ja kena, AGA lõunatuuleni ja lennukini on veel aega hmmm... 4 tundi lennujaamas. Ootaja aeg on pikk.... Vanaisa vuntside nimel, see on ju miile pikk! Eriti Helsingi lennujaamas, kus pole muud teha kui ajaviiteks inimesi passida. Nii, nii ..... minu vastas istuvad kuldses keskeas hiinlastest abielupaar, kes kohe kui istuma said kaevusid oma übersuurtesse kohvritesse. Koukisid hoolega ja põhjalikult oma kompsudes ja aina harutasid sealt hoolega paberisse mässitud pakikesi välja. Viimaks, kui neil oli suur kuhi paberpakke kotist välja õngitsetud, laotasid nad kogu noosi nagu matrjoškad üksteise kõrvale ja asetasid kenasti suurima kohvri peale. Tsirkus Helsingi lennujaamas ja jumala tasuta! Etendusele sobivalt, tehti enne väike eelmäng huvi tekitamiseks - krabisev paber, erinevate esemete kolin, kogu kraami väga täpne paigutamine pagasitele ning kogu tegevust saatev salapärane mandariinikeelne loba. Mõne aja pärast taipasin, nad ei korrastagi oma kohvri sisu, nad hakkavad hoopis lõunat sööma! Suurim kohver asetati lauaks, paberist suurätikutega kaeti kohvri kaas ja kus siis läks harutamiseks! Pirukad! Palju pirukaid, banaanid (iga banaan eraldi paberkotis?), oad, kapsalised, salatilised ja suur termos tumepruuni vetikalaadsete moodustisega rikastatud vedelikuga (tee?). Justkui oleksin sattunud lennujaama asemel kõikide võimaluste turule. Jälgisin hiinlaste tegevust veel mõnda aega, kuni ühel hetkel tüdisin tsirkusest ja otsisin järgmist vaatlusohvrit, kuniks käis KRÕPS! Miski purunes! Taas sai hiinlasest papi minu tähelepanu osaliseks. Esimene mõte oli, et perekond hiinlased krõmpsutavad mõnuga tigusid või jumal teab veel missugusid koorikloomi, kuid rahu, ainult rahu, see oli muna, mis papa hiinlase väikeste sõrme vahelt maha veeres. Täiesti tuima rahuga noppis härra muna maast üles ja jätkas selle koorimist. Iseenesest polegi see ju midagi erilist, kuid keset unist lennujaama, kus äsja kõndis ringi tigeda näoga koristajamutt porikarva mopiga, kus laua taga põrnitsevad ärimehed oma rüperaale ja paar tõmmut pearätiga naist elavalt lobisevad ja valjuhäälselt oma lapsi kantseldavad, mõjus see muna koorimine kuidagi groteskselt...
Ja veel ootab ees palju tundmatuid maid ning lennujaamasid...
Kommentaarid
Postita kommentaar