Bangkok - rõõm tutvuda.

2. päev

Tai - Bangkok

Äratus! "Do you want sandwich with chicken or with vedgetables?" Mida? Ahsoo, jaa ikka tahan ja kohvi ja kooki ja voodit. Viimase üle stjuardess ainult muigas. Veel viimased poolteist tundi lennukis istumist ning peagi astume kangete puuhobustena lennukist välja. Sirutan ennast ja kepslen rõõmust - siin on nii soe! Koheselt tahaks seljast kiskuda pikad riided ja oma lubjakarva põsed päikese poole pöörata. Kõht lennukitoitu täis, südamed ärevalt põksumas, astume passikontrolli ja ootame veel tubli poolteist tundi, enne kui rongi peale kimame. Rongis võime lõpuks õnnelikud olla, enam ei küsi keegi meie käest tõsist keelegümnastikat nõudvat taikeelset hotelli aadressi ja võime tõdeda fakti, et meie kõrvakuulmine on siiski täiesti korras, meil on lihtsalt keelebarjäär inglise keelt purssivate tailastega.
        Oleme kohal! Esimesena tervitab meid troopiline läppunud soe õhk, on nii lämbe, et raske on hingata. Kotid seljas, pead laiali vahime silte ja ahmime silmadega sisse kogu Bangkoki vilgast elu ja ei saa absoluutselt aru, kus pagana kohas me oleme. Algab teekond hotelli, GPS näitab, et hotelli on u 5 km. Mõte on minna kanalit pidi paadiga. Leiame kanali, hea laia kõnnitee  ja mõne aja pärast isegi paatide peatuse, kuid esialgu näib, et kõik laevukesed sõidavad vastassuunas. Maldamata paati oodata, asume nõukogude kangelaslikkusega 32 kraadises soojuses suurte kottidega hotelli poole astuma. Paraku kangust jagus maksimaalselt 2 km, sest lõpuks jäime ikka peatusesse paati ootama, kulugu kasvõi tunde, enam nende suurte kompsudega ringi marssida ei jaksa. Lõõtsutades ja läbi ligunenult maandusime õnnelikult hotelli fuajees, kus esimesena tervitas meid mõnus konditsioneeritud jahedus, milline õndsus!
         Saanud jahedusest veidi kosutust, astusime peale lõunat hotellist välja. Meie ööbimispaik asub kesklinnast üsna kaugel. Ummikud on siin megasuured, mistõttu peame arvestama umbes tunniga, et linna jõuda. See tähendas 40 min paadisõitu ja 20 min rongi. Kanalis paadisõit on minu esimene elamus Tais. Need vesisõidukid mahutavad u 150- 200 inimest, sõidavad bensiinimootoril üsna kiiresti ning toimivad põhimõtteliselt nagu bussid. Paadis toimetavad lisaks juhile kaks madrus- kontrolöri, nimetagem neid nõnda. Jõllitan ammulisui neid väledaid tegelasi, kes turnivad nagu ahvid mööda paadi ääri, jalas sokkidega varbavahe plätud ning tuulejope üll. Uskumatu, milline akrobaatika - ühe käega viskab köie kaile, teisega korjab raha ning järgmisel hetkel harutab köit lahti ja juba põrutamegi mööda kanalit edasi. Peatuses veedame minuti kaks, mitte rohkem. Inimesed olgu kontsades ja minis tailannad või vanaema eas memmekesed, ronivad orava kiirusel reelingu äärelt üles ja alla, olen hämmingus.
         Vesi on tumepruun kui tökat, paat ajab välja musta suitsu ja esmakordselt taban end mõttelt, et vajaksin respiraatorit. Soe õhk on paksult heitgaasi täis ja eestlase puhtad kopsud lausa kisendavad, iga kord kui paat mürina ja süsimusta suitsupilve saatel liikuma asub. Kuna sõit kanalis on pikk vahin kael õieli ümbruskonda. Kontrast rikaste ja vaeste vahel on terav. Väikesed kuurid vahelduvad suurte uhkete villadega, kuid peamiselt ääristavad vee äärt kanakuudi mõõdus elamud. Kanalil seilates saab segamata jälgida kohalike inimeste eluolu. Gaasipliidil tehakse süüa, mängitakse lauamänge, pestakse pesu jne. Pesu! Igal pool hakkab silma massiline riiete kuivatamine, sealhulgas aluspesu avalik rippumine iga osmiku ukse juures. Punane, pleekinud roosa, kollane - uhkelt annavad kanali äärsele alale tooni õues kuivavad rõivatükid.
           Paadilt maha saades tõttame rongipeatusesse ja Bangkoki tsentrum, hoia alt, eestlased on kohal! Oleme heas tujus ja rassime rongijaamast välja, kui ühtäkki on kogu meie seltskond tumm. Väljas on PIME! Mida? Alles 20 minutit tagasi oli ju valge? No mis seal ikka, ega see meid ei sega, jätkame teekonda. On tipptund ja inimesed sagivad ohjeldamatult, püüame kuidagi oma suunataju paika saada. Otsustasime esimesel õhtul lihtsalt veidi ringi vaadata ja Hiinalinna külastada. Õudne, see rahvamass on jahmatav, oleme nagu Kuu pealt kukkunud - liiga palju inimesi, liiga suured majad, liiga väiksed tänavad - kõike on sel hetkel lihtsalt liiga palju ja ma kaotan pea, ei adu enam ise ka, kus ma olen ja mida ma tegema hakkan. Meie segadust märkas kohe üks kohalik härra, kes uurib, kuhu minna tahame. Saades vastuse, et jalutame Hinnalinna, seletab džentelmen meile, kus Hiinalinn asub, kuid muuseas mainib, et Hiinalinna asemel tema valiks hoopis paadisõidu jõel. Jap, tegemist oli kahtlemata sisseviskajaga, sest ootamatult avastasine endid juba tuk-tukis mööda linna kihutamas, sihtkohaks jõgi ja paadisild. Mis seal ikka, nendime fakti, et lasime end lõksu püüda, kuid võtame siiski selle paadisõidu ja vaatame jõelt öistes tuledes Bangkoki linna.  Maksime ilmselgelt liiga palju (2800 bahti) ja saime tunnise jõetuuri koos juhtidega. Vaade linnale oli kena ja sõit jõel andis sellest metropolist üsna hea ülevaate, nüüd teadsime täpselt, mida homme vaadata tahame ja kuhu läheme. Paraku ei saanud me kuigi kaua neid vaateid nautida, sest ootamatult kostitas Bangkok meid vihmaga, täpsemalt padusajuga. Vihm oli nii tugev, et alles äsja imetletud kõrghoonete siluetid kadusid kui tina tuhka. Läbi tiheda vihmakardina olid näha ainult ähmased tulukesed, müstiline. Sõidu lõpus raju lakkas ja meie olime märjad nagu kassipojad. Meespere oli valmis tänase päeva õhtusse saatma, aga mina loomulikult mitte. Me ju tulime Hiinalinna või ei? Suurte ohete saatel võtsime suuna Hiinalinna.
            Hiinalinn on õhtuti tõeline kulinaarne elamus - ninna tungivad lõhnad varieeruvad mesimagusast roiskunud kala haisuni. Esialgu ainult uudistame - kogu see tänaval söömise ja grillimise kultuur on äärmiselt köitev. Mängisime peamiselt äraarvamise mängu - mõista, mõista, mida sööd? Kõik sildid olid kas hiina või tai keeles ja kuna inglise keel oli müüjatel suhteliselt piiratud, pidime selles mängus kasutama kõiki oma meeli - enne toidu ostmist, tuli seda vaadelda, võimalusl katsuda ja nuusutada. Pärast pikka valimist, tegime turvalise valiku ja otsustasime osta tänavalt grillitud kana- ja veiseliha. Haukasin tükikese kanaliha grilltikult, maitse oli täitsa hea, veidi mälumist ja tekstuuri tunnetamist ning hetke pärast olin kindel, et olin endale ostnud kolm varrast kanasabasid....  Poisid valisid endale veiseliha, mis pärast esimest suutäit osutus veisemaksa ampsuks. Kui minul toit suus ringi käis, siis poiste meelest polnud asi üldse hull ja kõikidelt varrastelt sai viimnegi paluke põske pistetud.
         Hiinalinnas oleksime kauemgi kolanud, kuid taas hakkas tibama. Tai ilma heitlikkust arvestades, asusime kiirelt kodu poole, olime hirmul, et väikesest sabinast saab peagi hoogne raju, nii läkski. Hotelli jõudes olime läbimärjad ja puruväsinud, kuid meel oli rõõmus, sest hotellitoas ootas latt kodumaist suitsuvorsti ja mitu pakki Kalevi komme! Voodi, mis enne tundus kõva nagu betoonpõrand tundus taevalik, vähemalt on puhtad linad ning horisontaalasend.