Kõik mustas ringi käivad ja nõnda vaiksed näivad, Bangkok on leinas...
4.päev
Bangkok
Meie päevad Bangkokis algavad paadisõiduga kanalis. On erakordselt palav ja võrreldes eelmiste päevadega lõõskab päike halastamatult lagipähe. Tugevalt reostatud õhk ja ülerahvastatus annab endast igal sammul tunda. Seoses kuninga matustega on KÕIK tailased musta riietunud ja valdavalt kurguni kinni kaetud. Seoses kuninga matustega on täna paadisõidud inimestele tasuta, linnas jagatakse soovijaile vett ja prii toitu - kuningas on surnud, elagu kuningas!
Paadisõidu ajal uurin hoolega ümbrust ja inimesi, püüdes iga detaili oma hallidesse ajurakukestesse salvestada. Vaatlen huviga tailannasi, kes rõõmsameelselt sõbrannaga sädistavad või ennastunustavalt telefonis tšätivad. Kuigi väike must kleit on ka minu lemmik, siis nähes kõiki tailasi mustas mõjub see kuidagi üksluiselt. Raske on kaaskodanikke kuidagi klassifitseerida või ette kujutada inimeste iseloomu, mustas mõjuvad nad kõik rangete kontoritöölistena või siiski täidab värv oma eesmärki - tailased on leinas. Mustas outfitis näevad need haprad naised ülimalt elegantsed välja, kuid igatseksin väga näha neil seljas midagi argisemat, värvikamat, isikupärasemat. Inimesed on minu silmis kaunid. Imetlen selle rassi tihedaid süsimusti juukseid ja puhtaid pruune silmi, täidlaseid huuli ja mongolitele omaseid kõrgeid põsesarnu. Kasvult on nad lühikesed, kogu luustik on eurooplastega võrreldes hapram. Naised on enamasti tagasihoidlikult meigitud, rõhutatakse punaseid huuli. Panen tähele, et nii mitmelgi naisel on justkui hele mask näol, kontrast kaela ja näo vahel on ilmselge. Hele ja päikese poolt rikkumata nahk on hinnas. Ehteid kannavad naised samuti, silma torkavad sädelevad juukseklambrid, kaelaehted ja kivikesed käekotil või kingadel. Silmi ei saa ma noorte tailannade jalgadelt, need on peened ja nii KARVASED, siinkohal ei räägi ma õrnadest udemetest, vaid tugevast karvkattest. Paadis istub minu vastas noor u 15-18 aastane tai neiu, kenasti kammitud ja sätitud ning musta plisseeseeliku alt vaatavad vastu kõige karvasemad naisolevuse jalad, mida eales näinud olen. Iluideaalid, ei muud....
Nagu eelnevalt mainitud, on täna tailaste jaoks tähtis päev, sest uhkete pidustuste saatel kremeeritakse kuningas. Ehteestlaslikult arvasime, et mis meil neist matustest, meie kavatseme pidustusi trotsida. Bangkokis on ju muudki teha, kui kuningliku palee ümber sebida. Oi, kuidas me eksisime.
Esimesena tahtsime külastada Wat Benchamabophiti templit. Lonely Planet soovitab seda külastada. Antud tempel esindab Tai modernset ehituskunsti, mille interjööris on tugevalt tunda Euroopa hõngu. Sihiks Wat Benchamabophiti tempel eksleme mööda tänavaid. Linnas oli täielik ronkade paraad, kuhu valgete varestena sattusime meie. Uskumatu vaatepilt. Bangkokis elab üle 8 miljoni inimese ja ilma naljata, nad kõik ON musta riietatud, olles valmis kuningat viimsele teekonnale saatma. Kui eile oli probleem sõidutee ületamisel, siis täna peale rollerite ei liigu suurt miskit, astu julgelt teele ja mine. Vahime ammuli sui tailasi, kes veepudelite ja päevavarjudega palee poole tõttavad. Rüseleme musta rongkäigu vastassuunas ja hurraa, näeme Wat Benchamabophiri tippe, kuid meie rõõm jääb üürikeseks, sest juba vehib kohalik politseinik sauaga ja seletab kätega vehkides:"No forigen people! You need to wear black!" Täiesti mõttetu, välismaalasi sisse ei lubata, õhkõrn lootus oleks meil ehk siis, kui oleksime musta riietatud, kuid meie kolmekesi moodustasime hoopistükkis valgusfoori värvika trio. Pildistame ohates eemalt templit ja kirume närvide rahustuseks kogu seda kremplit.
Järgmisena plaanime läbi astuda Jim Thompsoni majast, kus pidi olema suur
hulk Tai kunsti, mis on jäädvustatud puidule, kangastele ja paberile.
Lisaks oleks olnud huvitav lugeda selle tarmuka mehe uskumatut elulugu.
Andsime päkkadele valu ja võtsime sihiks Jim Thompsoni maja. Iga
natukese aja tagant pakkus mõni tuk-tuki juht meile oma teenust,
raputasime ägedalt päid ja marssisime edasi. Tailased ise on üsna
mugavad, vett ei joo ja jala ei käi, nii pidigi üks tuk-tuki juht
minestusse langema, kui kuulis, et kavatseme 2-3 km sihtkohani jalgsi
astuda. Higi voolamas ja ikka veel lootuses mõnda vaatamisväärsust
külastada jõuamegi hr Jimi majamuuseumi juurde ja loomulikult on see
SULETUD. Tuju langeb alla nulli, sest kõik kohad on kinni. Isegi
turuvarblasi, keda eile igal sammul kohatasime on valdavalt pessa
pugenud või vaatavad telerist pidustuste otseülekannet. Hämmastusega täheldan, et kadunud kõik eilsed LED-ekraanidel
plinkivad reklaamid, võimsad ekraanid kannavad kõik üle ühte
ja seda sama sündmust - kuninga suursugust ärasaatmist.
Linn on nii vaikne, et kõhe hakkab. Lihtsalt ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik, et suurem osa inimestest lähebki ärasaatmisele? Kuidas on nõnda, et üle poole linna - poed, muuseumid ja templid suletakse ning keegi ei kõssagi? Meil SEB sügisjooksul suleti ainult osa Põhja -Tallinnast ja kõigil sealsetel elanikel sai üritusest paari tunniga villand, siin aga võib peale kella kolme põhimõtteliselt nälga jääda! Jim Thompsoni maja juures kukalt kratsides ja ülejäänud päeva osas plaani pidades jalutame mööda massaažisalongist, mis uskumatul kombel on avatud! Astume segaste nägudega sisse, oleme üllatunud, et siin kõik toimib ja võtame endale kolmekesi peale pikka kõmpimist jalamassaaži, milline õndsus! Istusime kolmekesi reas nagu linnukesed elektritraadil, jalad nõudlikult välja sirutatud ja nautisime pisikeste tailannade osavate käte vooru. Kõik kokku läks maksma 450 bahti, mis teeb pisut üle kümne euro. Soovitan soojalt, tailased tõesti teavad massaažist kõike.
Kuna linnas muud teha polnud, läksimegi üle meelelistele naudingutele. Oli aeg süüa. Näiteks maitsesin ära duriani vilja, mille ebameeldiv lõhna on saanud legendaarseks. Lõhn on tõepoolest vängevõitu, kuid siin tänavatel on niikuinii aroomide paabel, durian lisab sellele lõhnabuketile vaid vürtsi. Maitse on võõrapärane, pisut mõrkja alatooniga, meenutades kohati köharohtu. Maitsel pole minu arvates väga vigagi, veidi veider on selle puuvilja konsistents, selline venivalt pehme. Maitseme veel erinevaid roogasid ja teeme viimase jalutuskäigu Lumpini parki.
Park on imeilus roheline oaas keset Bangkokki. Oma
olemuselt meenutas see mulle New Yorki Central Parki, ainult, et n-ö
aasiapärases kastmes. Sarnaselt Central Parkile jalutavad siingi
paarikesed, suurlinlased spordivad ning turistid teevad selfisid. Keset
parki on suur järvesilm, mille keskel on purskkaev ning parki ääristavad
kõrged tornmajad. Ainus vahe on kliimas, flooras ja faunas. Teatavasti elutsevad siin pargis hiiglaslikud sisalikud, kes muide on täitsa loomtoidulised, kuid inimestele ohutud. Meie neid kahjuks või õnneks siiski ei kohanud, kuid väidetavalt jalutavad need tegelased rahumeelselt kõnniteedel ja on tervisesportlastel sageli jalus, kuna liigaeglaselt teel kooserdavad. Kahemeetrised volaskid nägid minu silmis siiski üsna hirmsad välja, oleksin tõenäoliselt täiesti halvatud, kui taoline elukas rahumeeli veest välja loivaks. Keset linnamüra on park väga mõnus ja puhtam õhk teeb olemise uimaseks. Naudime veel hetke, siis kiire
õhurongisõit ja loeme tänase päeva lõppenuks.
Jõudsime täna õhtul hotelli pisut varem, pakkisime kohvreid ja tegime ettevalmistusi järgmisesse sihtkohta minekuks, milleks on Indoneesia pealinn Jakarta.
Bangkok
Meie päevad Bangkokis algavad paadisõiduga kanalis. On erakordselt palav ja võrreldes eelmiste päevadega lõõskab päike halastamatult lagipähe. Tugevalt reostatud õhk ja ülerahvastatus annab endast igal sammul tunda. Seoses kuninga matustega on KÕIK tailased musta riietunud ja valdavalt kurguni kinni kaetud. Seoses kuninga matustega on täna paadisõidud inimestele tasuta, linnas jagatakse soovijaile vett ja prii toitu - kuningas on surnud, elagu kuningas!
 |
| Lein |
Paadisõidu ajal uurin hoolega ümbrust ja inimesi, püüdes iga detaili oma hallidesse ajurakukestesse salvestada. Vaatlen huviga tailannasi, kes rõõmsameelselt sõbrannaga sädistavad või ennastunustavalt telefonis tšätivad. Kuigi väike must kleit on ka minu lemmik, siis nähes kõiki tailasi mustas mõjub see kuidagi üksluiselt. Raske on kaaskodanikke kuidagi klassifitseerida või ette kujutada inimeste iseloomu, mustas mõjuvad nad kõik rangete kontoritöölistena või siiski täidab värv oma eesmärki - tailased on leinas. Mustas outfitis näevad need haprad naised ülimalt elegantsed välja, kuid igatseksin väga näha neil seljas midagi argisemat, värvikamat, isikupärasemat. Inimesed on minu silmis kaunid. Imetlen selle rassi tihedaid süsimusti juukseid ja puhtaid pruune silmi, täidlaseid huuli ja mongolitele omaseid kõrgeid põsesarnu. Kasvult on nad lühikesed, kogu luustik on eurooplastega võrreldes hapram. Naised on enamasti tagasihoidlikult meigitud, rõhutatakse punaseid huuli. Panen tähele, et nii mitmelgi naisel on justkui hele mask näol, kontrast kaela ja näo vahel on ilmselge. Hele ja päikese poolt rikkumata nahk on hinnas. Ehteid kannavad naised samuti, silma torkavad sädelevad juukseklambrid, kaelaehted ja kivikesed käekotil või kingadel. Silmi ei saa ma noorte tailannade jalgadelt, need on peened ja nii KARVASED, siinkohal ei räägi ma õrnadest udemetest, vaid tugevast karvkattest. Paadis istub minu vastas noor u 15-18 aastane tai neiu, kenasti kammitud ja sätitud ning musta plisseeseeliku alt vaatavad vastu kõige karvasemad naisolevuse jalad, mida eales näinud olen. Iluideaalid, ei muud....
Nagu eelnevalt mainitud, on täna tailaste jaoks tähtis päev, sest uhkete pidustuste saatel kremeeritakse kuningas. Ehteestlaslikult arvasime, et mis meil neist matustest, meie kavatseme pidustusi trotsida. Bangkokis on ju muudki teha, kui kuningliku palee ümber sebida. Oi, kuidas me eksisime.
Esimesena tahtsime külastada Wat Benchamabophiti templit. Lonely Planet soovitab seda külastada. Antud tempel esindab Tai modernset ehituskunsti, mille interjööris on tugevalt tunda Euroopa hõngu. Sihiks Wat Benchamabophiti tempel eksleme mööda tänavaid. Linnas oli täielik ronkade paraad, kuhu valgete varestena sattusime meie. Uskumatu vaatepilt. Bangkokis elab üle 8 miljoni inimese ja ilma naljata, nad kõik ON musta riietatud, olles valmis kuningat viimsele teekonnale saatma. Kui eile oli probleem sõidutee ületamisel, siis täna peale rollerite ei liigu suurt miskit, astu julgelt teele ja mine. Vahime ammuli sui tailasi, kes veepudelite ja päevavarjudega palee poole tõttavad. Rüseleme musta rongkäigu vastassuunas ja hurraa, näeme Wat Benchamabophiri tippe, kuid meie rõõm jääb üürikeseks, sest juba vehib kohalik politseinik sauaga ja seletab kätega vehkides:"No forigen people! You need to wear black!" Täiesti mõttetu, välismaalasi sisse ei lubata, õhkõrn lootus oleks meil ehk siis, kui oleksime musta riietatud, kuid meie kolmekesi moodustasime hoopistükkis valgusfoori värvika trio. Pildistame ohates eemalt templit ja kirume närvide rahustuseks kogu seda kremplit.
Linn on nii vaikne, et kõhe hakkab. Lihtsalt ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik, et suurem osa inimestest lähebki ärasaatmisele? Kuidas on nõnda, et üle poole linna - poed, muuseumid ja templid suletakse ning keegi ei kõssagi? Meil SEB sügisjooksul suleti ainult osa Põhja -Tallinnast ja kõigil sealsetel elanikel sai üritusest paari tunniga villand, siin aga võib peale kella kolme põhimõtteliselt nälga jääda! Jim Thompsoni maja juures kukalt kratsides ja ülejäänud päeva osas plaani pidades jalutame mööda massaažisalongist, mis uskumatul kombel on avatud! Astume segaste nägudega sisse, oleme üllatunud, et siin kõik toimib ja võtame endale kolmekesi peale pikka kõmpimist jalamassaaži, milline õndsus! Istusime kolmekesi reas nagu linnukesed elektritraadil, jalad nõudlikult välja sirutatud ja nautisime pisikeste tailannade osavate käte vooru. Kõik kokku läks maksma 450 bahti, mis teeb pisut üle kümne euro. Soovitan soojalt, tailased tõesti teavad massaažist kõike.
Kuna linnas muud teha polnud, läksimegi üle meelelistele naudingutele. Oli aeg süüa. Näiteks maitsesin ära duriani vilja, mille ebameeldiv lõhna on saanud legendaarseks. Lõhn on tõepoolest vängevõitu, kuid siin tänavatel on niikuinii aroomide paabel, durian lisab sellele lõhnabuketile vaid vürtsi. Maitse on võõrapärane, pisut mõrkja alatooniga, meenutades kohati köharohtu. Maitsel pole minu arvates väga vigagi, veidi veider on selle puuvilja konsistents, selline venivalt pehme. Maitseme veel erinevaid roogasid ja teeme viimase jalutuskäigu Lumpini parki.
 |
| https://www.travelfish.org/sight_profile/thailand/bangkok_and_surrounds/bangkok/bangkok/8 |
Jõudsime täna õhtul hotelli pisut varem, pakkisime kohvreid ja tegime ettevalmistusi järgmisesse sihtkohta minekuks, milleks on Indoneesia pealinn Jakarta.
Kommentaarid
Postita kommentaar