Ja nii see algas ehk ühe blogi sünnilugu.

Tähelepanu, valmis olla ja start! 

Võtan end kokku ja teen asja ametlikuks, vormistan oma lood blogisse.

Ok, päevad mööduvad ja rahutus kasvab - teen blogi, ei tee blogi? Kirjutan, ei kirjuta?  Oooo... kui palju mõtteid peas keerleb, oooo.... kui palju on sündmusi, millest kirjutada, hullupööra tahaksin neist kirjutada, sest hea sõbranna ja abikaasa olen oma mõtetega surmani ära tüüdanud.
Nii, hakkan blogi pidama, ei ma ei hakka blogima, kes viitsib seda kõik lugeda? Aga ma ju kirjutan niikuinii ja üsna pidevalt, aga siiani vaid päevaraamatuna endale, emale ja õele. Kas teen blogi avalikuks või ei tee? Pagan, ma ei tea. Nõnda tammusin sageli mööda elamist ja arutlesin valjusti, panin kaalukausile kõik mõtted milleks ja miks kirjutada. Olles juba nädalajagu nõndaviisi oma lähedasi hullutanud, pea reisielamustest paks, teatas minu vanem laps täiesti rahulikult: " Kuule emps, ära pikka viha pea, aga sina ja blogi? Sa ju EI OSKA seda ISE teha! Sina ja arvuti, see on nagu trügiks jõehobu kaelkirjakule mehele!" ja nagu sellest veel vähe oleks, noogutas minu kallis abikaasa innukalt poisi mõttele kaasa.  Issand halasta - mu oma laps peab mind dinosauruseks, ma olen pärit ajast, kus Internet ja Google olid titekingades ja tema arvates on ilmselge, et peale meilide kirjutamise/lugemise ma muud ei mõistagi. No ja blogi tegemine on ilmselge kosmoseteadus.
See mu hinge enam ei mahtunud. Istusin maha, googeldasin, lugesin ja ammutasin teadmisi blogindusest. Õhtud möödusid, mina veetsin iga vaba minuti õhtust netis ja koostasin oma ISIKLIKKU blogi. Muidugi, persoonile, kelle elukutse on seotud IT valdkonnaga või kes vähemalt kasutab oma töös pidevalt erinevaid arvutiprogramme, on blogi tegemine kukepea. Käsi südamel, tõesti blogi tegemine polegi teab mis keeruline, kõik vajalikud platvormid on netis üleval ja seda lausa tasuta, aga mulle oli oluline teha endale selgeks kõik turvalisusega seotud küsimused, terminoloogia ning lisaks pidin ma mõtlema kellele, miks ja mida ning kui palju peaksin kirjutama? Sujuvalt ilmusid minu sõnavarasse järgmised sõnad: doneem,vabavara, blogimootor, kodulehe majutaja jne. Varem ma lihtsalt teadsin neid sõnu, ausõna olin kuulnud, aga mida need tähendavad, sellest mul suurt aimu polnud. Tegemist oli teatud mõttes täieliku eneseületusega. Oluliselt kiirem ja hõlpsam oleks olnud paluda meespere käest abi, aga eneseuhkus keelas seda viga tegemast. Nii ma siis mässasin, kulutades hulga aega ja energiat bloginduse võlumaailmas. Raudne otsus oli sündinud, ma soovin omada blogi. Avan arvuti ja algab takistuste rada. Esimene ja põletavaim küsimus - mida panna oma blogi doneemi nimeks? Nii-nii, see peab olema midagi eriti diipi: "Tsrr-tsrr,"  peas siristavad ritsikad, no totaalne tühjus! Toksisin kümneid erinevaid nimesid ja mitte ükski polnud SEE ÕIGE ja lõpuks tuli nagu ta tuli, igati lihtne ja kerge meeles pidada -  ELUKILD. Pole küll teab mis diip, kuid oma koha see nimi bloginduses leidis.
Eile õhtul näitasin siis uhkusega pojale oma ajaveebi, olles nagu viieaastane, kes loodab eufoorilise kiituse osaliseks saada. Näitasin enda profiili, osutasin oma blogi doneemi nimele  ning põhjendasin, miks ma just selle nime valisin. Seletasin talle detailselt ajaveebi üldist olemust, näitasin teiste inimeste blogisid JA MIS oli poisi reaktsioon? "Normaalne, iga titt saab sellega hakkama." Aitäh, tõesti - dinosaurusest sai titt. Oeh, mis seal ikka, eks ma püüan järgmisel korral millegi muuga oma kalli esiklapse austusavalduse ära teenida.
Ise olen aga üsna rahul, püüan oma ajaveebi jõukohaselt täiendada. 

Kirjutan sellest, mis liigutab hinge ja kõnetab. Kohe-kohe saab see tilluke blogi täiendust minu viimasest seiklusest Aasiasse.

Blogimiseni!