Käime templeid mööda, turnime treppidel ja satume kontvõõrasteks tailaste koduõuele.

3.päev
Bangkok

           Ärkan kange seljaga ja pideva konditsioneeri huugamise peale. Ajan poisid maast lahti, kiire hambapesu ja hommikusöök hotellis. Hommikusöök on taipärane, koosnedes suuremast osast riisist, tundmatust puljongist, kuivatatud köögiviljadest, munast ja õnneks ka värsketest puuviljadest.
Jätkasime reisi ja taas alustasime päeva paadisõiduga kanalis. Nüüdseks olen minagi proff, saan välgukiirusel paati ja paadist välja.
           Meie esimene sihtkoht oli Wat Saket & Golden Mount  ja sealt edasi kuninglik The Royal Grand Palace. Nagu turistidele kohane, väljusime peatuse võrra liiga vara, mistõttu pidime üsna palju jalgsi kõmpima. Teel esimese vaatamisväärsuse juurde, täheldasime enda ümber kahtlaselt palju musta riietunud ja valdavalt kollaste kaelasidemetega tailasi, samuti võis kohata iga nurga peal politseid. Korra küsiti meilt isegi dokumente, kuid nähes juba eemalt punaseid passe suunati meid eemale ega lastud ühestki Suure Kuningliku Palee ümbruskonna tänavatest läbi. Mis seal ikka, tuli ringiga minna. Lõpuks jõudsime esimesse sihtkohta - Wat Saketi templisse Kuldsel Mäel.

https://www.renown-travel.com/temples/wat-saket.htmla

Golden Mountain on üsna kõrge mägi keset Bangkokki, mille tipus ilutseb võimas budistlik tempel Wat Saket. Trepid viivad kõrgustesse, ammustel aegadel olevat see tempel kõrgeim punkt linna südames, ümber templi vohab lopsakas taimestik, kõik on hooldatud ja kena. Sissepääs maksis 20 bathi, mis teeb u 50 senti. Huvitav fakt selle templi kohta on ehk see, et 19saj. tabas Taid suur koolera laine, laipu oli kohutavalt palju. Kombekohaselt surnud maeti või kremeeriti, ent epideemia ajal oli laipu nii palju, et enam ei jõutud surnukehadega tegeleda. Laibad toodi templisse, kus need söödeti raisakotkastele, hiljem pühkisid mungad puhtaks järatud kondid kokku ja põletasid ära. Sel ajal olevat olnud raisakotkaste populatsioon meeletult kõrge. Ronisime meiegi mööda treppe kõrgustesse ja nautisime vaateid linnale.

Vaade linnale Kuldselt Mäelt

           Tempel nähtud, valisime järgmise sihtkoha, milleks on The Roayal Grand Palce. Meie ümber vohasid sipelgatena mustas rõivas tailased. Olime segaduses, sest kõik võimalikud sissepääsud paleesse olid suletud.  Taas märkas meid tuk-tuki juht, kes andis meile teada, et täna, homme ja ülehomme toimub uhke tseremoonia kuninga auks. Üritus on mõeldud üksnes kohalikele ja turiste kunigakotta ega selle ümbrusesse ei lubata. Kõikvõimas Google annab meile teada, et 13.oktoober 2016 suri ära Tai kuningas ja  homme st aasta hiljem toimub suurmehe maise keha ärasaatmise pidu. Täna aga valmistatakse tseremooniat ette. See seletab ka musti linte tähtsamate ehitiste ümber ja musti rõivaid kohalikel. Tõttöeldes vajuvad suunurgad ikka alla ja see ei ole tingitud kurvastusest kadunukese pärast, vaid tõdemusest, et mitmed kohad on nii täna ja homme suletud. Pool kesklinnast on lintidega märgistatud ja kolm meile huvipakkuvatest turismiobjektidest (The Grand Palace, Wat Phra Kaew ja Wat Pho) jäävad kättesaamatutesse kaugustesse. Wat Pho templis asub suurim lamav buda kuju, olen tõeliselt nukker, et see nägemata jääb...
        Tuk-tuki juhtidest rääkides, siis on tegemist tõeliselt rahaahnete tegelastega. Nad on liikluses vilunud ja äärmiselt väledad, aga kui nad turisti konksu otsa saavad, sõidutavad nad jõuka lääne inimese sedamaid kas paadireisile (seda kogesime eile), poodidesse või mõnda templisse ja seda kõike tubli vahekasumiga. Sõiduhinnad ei ole iseenesest kallid, varieerudes 20 bahtist 100 bahtini (50 sendist 2,5 euroni), kuid kasumit teenivad nad siis, kui turist saab mõne atraktsiooni juurde lohistatud. Sel korral olime targemad. Tuk-tuki juht sõidutas meid küll sadamasse, lootuses, et võtame paadireisi, kuid meie hüppasime kärmelt maha hetkel, mil olime meie jaoks sobivasse kohta jõudnud ja teatasime, et tegelikult me seda trippi ei tahagi. Ah-sa-mait, kuidas äsja meeldivalt lobisenud sohvrist sai tige Tai elevant! Pettumuse vari veeres üle tema pisikeste silmade ja naerul olnud suu närtsis hoobilt. Meie tegime aga kiirelt sääred, olime õnnelikud, et pääsesime järgmisele sihtkohale, milleks oli Wat Arun, lähemale. Põiklesime rolleritest ja tänavakaubitsejatest mööda ning peagi olime taas kai ääres. Kulus veidi aega, et endale selgeks teha kanalil liikuvate laevukeste loogika, osta piletid ja voila juba tervitasid meid Wat Aruni tornid.

Wat Arun

Wat Arun ehk Koidutempel on huvitav selle poolest, et see ei sära ja ei sätenda teistele budistlikele templitele omasel moel. Tornid on kaetud portselankahheliga ja näivad hiinapärased välja. Olin valmis ronima templi tippu, kuid taaskord tabas meid ebaõnn - saime ronida vaid poolele tornile, kõrgemale oli edasipääs suletud. Tempel asub  Chao Praya jõe ääres ja  vastaskaldal näeme Wat Phao siluetti ja nii väga hakkab hinges kripeldama. Vaatlesime jõge ja vastaskaldal ilutsevat paleed. Otsustasime õnne proovida kohaliku paadiga jõe peal. Peatus asub ju seal samas, äkki ajas see tuk-tuki juht käojaani? Võtame nõuks läheneda vaatamisväärsustele veeteed pidi. Paraku läks see plaan luhta, sest paat sõitis peatusest mööda ja pidime pead norus tunnistama, et sel korral jääb meil uinuv buda ja tema kuulsad kuldsed siiski varbad nägemata.
Pimeduseni on aega vaid paar tundi, olime päev otsa linnas ringi trampinud ja nälg näpistas juba üsna tugevasti. Marssisime mööda tänavaid ja mekkisime tänavagurmeed. Tuleb tunnistada, et kuigi ostsime taignas küpsetatud maisi-, kapsa- ja munapirukaid ning veel midagi liha taolist, ei kutsu mind tänavatoit kuidagi sööma. Ma ei saa lahti räpasuse ja mustuse tundest. Toidunõud pestakse tõepoolest otse tänaval, kolmes erinevas kausis, mille vee värvus varieerub helepruunist mustjani. Inimesed ja nende mustad käed, pikad küüned, tänavatolm jne. Tänaval hõljub sadu erinevaid aroome, enamus neist on meeldivad, kuid suurlinnale omaselt ei pääse siin ka tugevast kanalisatsiooni haisust. Igatahes otsustame süüa kaubanduskeskuses, kus toidu valmistamise tingimused on paremad või vähemalt näib nii. Valisime kohalikku toitu pakkuva söögikoha ja toit, tuleb tunnistada oli tõeliselt maitsev, kolm portsu 6 eurot. Olime rahul ja õnnelikud.

 Edasi sättisime sammud kõrghoonete piirkonda, teekond sinna kujunes elamusrikkaks. Jälgime hoolega kaarti, kui ilmselt vaatasime midagi valesti, sest ühtäkki on meie kolmik sky traini ehk õhurongi suurte betoonist sildade all. Sildade all käib aga aktiivne elutegevus. Ma ei tea kuidas, kuid ühel hetkel leiame endid põhimõtteliselt kohalike inimeste elutoast. Ehmatan end poolsurnuks, kui koeranäss ootamatult klähvides õue tormab ning kõigi tähelepanu meie reisiseltskonnale suunab. Samal hetkel taban end vaatamas kodanikku, kes tillukeses uberikus mõnusasti põrandal vedeleb ja telekat vaatab. Keeran pilgu toalt ja jälgin pereema, kes väljas gaasipliidi taga askeldab, koheselt tema kõrval, väliköögi juures putitab pereisa rollerit, otse toidunõude kuhja kõrval! Kõik käis justkui aegluubis - mina vaatan tardunult, kohalikud toimetavad omi asju, kuniks koer haugatab ja tailased märkavad meid, hetkeks katkestab kogu seltskond oma tegevuse, silmis imestus ja huulil küsimus - mida paganat need valged siit otsivad? Piinlik ja veidi kõhe hakkas, vaatasime kuidas ruttu minekut teha, kaamerat igaks juhuks välja ei võtnud....
              Kõrghoonete piirkond toob taas välja jahmatavad kontrastid selles linnas. Kui vaid 10 minutit tagasi seisime tailaste räämas koduões kontvõõrastena, siis nüüd laiub meie ees  võimas metropol, kust osta võib kõike ja valge turisti rahakott on eriti hinnas - kummardused ette ja taha. Tegime mõned tiirud poes ja imetlesime tuledesäras linna. Oli soe ja pime, olime väsinud ja võtsime suuna hotelli poole. Tee pealt ostsime kaasa nosimiseks veel värskeid puuvilju. Nautisime tundmatuid uusi maitseid ja perjot koju!

Puuviljade turg, uusi maitseid avastamas :)