1984 ja rännak algas....

15.päev Bali - Eesti Viimane täispikk päev Balil möödub puhates. Veedan aega hotelli basseini ääres logeledes, kirjutades, raamatut lugedes ja mõtiskledes. Minu mõnusat olemist, segavad üksikud hääled, alguses on vaid mõned sosinad, ajapikku hääled valjenevad, kuni lõpuks on saanud vaiksest kõnest kõrvu lukustav jutukõmin, mis on ohtrate naerupahvakute ja itsitamisega vürtsitatud. Minu hotelli basseini ääres on koha sisse võtnud kümnepealine korealaste seltskond. Ma ei lase esiagu end neist segada, püüan keskenduda ja raamatut lugeda, kuid üsna pea muutub see võimatuks, sest tajun lõputult korealaste pilke endal. Ei kulugi palju aega kui kaks madaami ennast üsna minu päevitustooli servale istuma sätivad ja palun väga - hakkavad selfisid tegema, taustaks minu luigejalad ja tige nägu. Eestlasele omaselt jätkan esialgu stoilise rahuga raamatu lugemist, kuid kui kahele naisele liitub veel üks korea paar, kes end minu päevitustooli teisele poolele istutavad, kaotaks isegi ...

14. päev Bali Uluwatu templi juures Äratuskell... jälle .... ja jälle liiga vara. Eelmise päeva elamused olid lihas ja luudes veel tunda, kuid parata polnud midagi, uus päev koidab ja uued seiklused ootavad.    Täna saame tüdrukutega kokku, oleme kamba peale takso rentinud. Laura otsis välja auto koos juhiga, kellele andis teada, kuhu minna plaanime. Algne hind oli 450 000 ruupiat, kuid meie erisoovide tõttu kujunes hinnaks 550 000. Kell 8 hommikul oli õde juba meie hotellis ja sõit võis alata. Esimese peatuse tegime Uluwatu templis, Bali lääne rannikul. Tempel on turistide meelispaik, kuna pakub imelisi vaateid India ookeanile. Mida me aga ei teadnud, oli see, et lisaks imelistele vaadetele elavad siin ka ühed tõelised nuhtlused - makaagid! Jubedad tegelased, nad pätsavad kõike, on ülbed ja kurjad. Enne sisenemist soovitatakse eemaldada ehted, prillid ja kõik muu, mis vähegi särab. Esialgu ei lase me end neist tegelastest segada ja naudime vaateid. Ühel h...

12. ja 13. päev Bali Vaade Agungile         Järgmised kaks päeva võtan kokku. Nimelt oli meil plaan ronida vulkaani Batur tippu. Ronimise algus oli planeeritud pool kaks öösel, et jõuda umbes kella kuueks mäetippu, just siis kui päike tõuseb. Kuna teadsime, et öösel ootab ees matk, siis päeval väga palju aktiviteete ette ei võtnud. Jalutasime läbi Kuta kirevad butiigid ja peesitasime rannal ning käisime ujumas. Loomulikult juhtus nõnda, et kui eestlane randa läheb, poeb päike peitu. Ilm oli muidugi soe, kuid vines ja minu üks vähestest päevadest, mille rannas veetsin oli selles mõttes täiesti raisatud, et detsembriks olen sobivalt lumekarva valge. Nõnda aega surnuks lüües, sai hommikust õhtu ja õhtust öö. Oleksin pidanud tegelikult enne matka veidi magama, kuid ärevus ja põnevus viisid viimsegi uneraasu. Vaid veidi pikutamist enne matka ja oligi juba minek.          Autojuht oli punktipealt po...

11. päev Tanah Lot tempel ja päikeseloojang Täna me ei kiirusta ja hommikul kell ei helise. Otsustasime, et laseme Balil olles ajal omasoodu kulgeda ja nii väga oma tegemisi ei planeeri. Pärast kõiki neid elamusi sobis see idee kui valatult. Kuna õde viibib hetkel samuti Balil, siis otsustasime talle täna külla minna. Kuta, kus hetkel peatume, tundub olevat rohkem pidutsejate ja noorte vallatlejate piirkond. Mina seda kommenteerida ei oska, sest terve reisi vältel olen  õhtuks läbi nagu Läti raha ja õhtul kella kümnest olen juba unenägude maal. Õde seevastu peatub Canggu piirkonnas. Tema ja ta sõbranna hotell on tõeline ökokrattide unistus. Terve hotell näeb välja nagu hipide kogunemispleiss. Hotell on värviline, õhuline ja kõikvõimalikul moel on ehitusel kasutatud taastuvaid materjale. Minu õel on hotelli ainus kõige luksuslikum tuba, sest neil on oma isiklik käimla, dušš ja konditsioneer! Teised kasutavad kõike ühiselt. Tüdrukud magavad moskiitovõrkude all nagu s...

10.päev Surakarta - Bali Oh kaunis hetk, oh viibi veel.... täna on see hommik, kui ärgata on väga raske. Tahaks lihtsalt lesida ja mitte midagi teha. Pigistan silmad kinni ja mõnulen veel minutikese. Surakartas on siiani meie parim hotell - puhtad linad, pehmed padjad ja vaikne nohisev konditsioneer. Tuppa ei kostu grammigi tänavamüra ega palvusele kutsungit, imeline. On aeg jalad kõhu alt välja sirutada, pakkima hakata ja end taas lennujaama sättida. Hommik on mõnusalt laisk, me ei kiirusta, lennuk väljub alles lõuna paiku, naudin sooja hommikut ja einet terrassil. Surakarta lennujaam on pisike, kõik käib kiiresti ja sujuvalt. Vaade Solole hotelli aknast, lähemalt selle linnaga me sel korral tutvuda ei jõudnud Balil maandume veidi peale lõunat, keela keerame tunni võrra edasi, Eestist oleme nüüd juba 6 tundi ees. Tellime taas Uberiga takso, kuid sellega oli päris palju sehkendamist, kuna taksojuht ei leidnud meid üles. Tagant järgi tarkusena leian, et mõistlik oleks ...

9.päev Yogyakarta - Surakarta Vaade kohalikust restost Merapile Unine hommik Yogyakarytas, vahin lakke ja mõlgutan juba uue reisi sihtkoha mõtteid, kuhu veel minna tahaks ja mida järgmisel korral teisiti teeksin. Tajun selgesti, et mind on hammustanud putukas.... reisiputukas. Putuka füüsilisi tunnuseid ei oska ma loetleda, ta varjab end hästi ja hammustamisele ei järgne koheseid kaebuseid, pole sügelevaid täppe ega hambajälgi. Küll aga oskan kirjeldada nakatuse tunnuseid. Reisisitikas hiilib ligi vargsi, sa ei kuule ega näe teda. Esialgu tabab kodanikku meeletu adrenaliin - ränduril on palju  energiat kõike teha ja jaksu kõige nägemiseks, pidevalt painab nakatunut mure, et aega on vähe ja näha nii palju. Reisipalaviku all kannatav isik asub innukalt uudistama uusi kohti, inimesi ja tahab saada osa ajaloost, kultuurist ja kokakunstist. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab sutsaka saanud persoon märkama kohalike olude pahesid ning veidruseid, nii mõnegi sihtkoha esia...

8.päev Yogyakarta linnareis Täna on meil laisk hommik, sest saime hotellist liikuma võrdlemisi hilja. Nimelt oli mul kogu reisi vältel tunne, et jään millestki ilma - nii palju tahaks näha, kuid aega on ju nii vähe selle kõige vaatamiseks, uurimiseks ja kogemiseks. Oeh.. hirm passida ja millestki ilma jääda saatis mind muide terve reis. Täna oli plaan ette võtta linnareis, külastada Kratoni sultani lossi, Water Castelit ja Maliobro turgu. Sissepääs sultani paleesse Yogyakarta keskuses elab pool miljonit inimest, ent koos äärelinnadega on siin u 6milj inimest. Linnas n-ö jalutada on keeruline, sest kõikjal on inimesed, müügiputkad ja rollerid, lisaks veel kitsad ja kohati olematud kõnniteed. Tellime endale taas Uberist takso, mis viib meid otse sultani paleesse. Palee külastamine maksab välismaalasele 7000 ruupiat, hinnale lisandub 2000 ruupiat pildistamise tasu. Juba sisenemisel astub meile juurde giid, kes oma teenust pakub, loomulikult lisatasu eest, mis ei ole küll ka...

7.päev Yogyakarta Jeessss, hommik! Kuigi unetunnid jäid hilise magama minemise tõttu väheseks, olen tahtmist täis. Loodan tänasest päevast palju. Taas kiire hambapesu ja hommikusöögile. Einelaud on siin rikkalik, valida saab erinevate riisiroogade, nuudlite ja kastmete vahel, lisaks on kohal kokatädi, kes sulle soovikohast munarooga valmistab. Korduvalt paluvad hotelli töötajad luba meid pildistada, muigame selle peale ja sätime suud pildi tarbeks kõrvuni. Oleme pisut isegi meelitatud, nagu veidi staari tunne -  ikkagi eurooplane. Tellime endale hommikul Uberist takso ja päev on saanud alguse! Meie taksot juhib noor, üsna head inglise keelt kõnelev indoneeslane. Hakkame temaga juttu puhuma ja ei kulugi palju aega, kui temast saab meie taksojuht terveks päevaks, ta sõidutab meid sinna, kuhu soovime ja selgitab meile kohalike elu ja olu. See kõik läks meile maksma 500 000 ruupiat ehk u 30 eurot. Alguses oleme tema suhtes skeptilised, mine tea võib-olla sattusime jä...