Ainulaadne Indoneesia batika ehk kuidas turiste haneks tõmmata.

8.päev
Yogyakarta linnareis

Täna on meil laisk hommik, sest saime hotellist liikuma võrdlemisi hilja. Nimelt oli mul kogu reisi vältel tunne, et jään millestki ilma - nii palju tahaks näha, kuid aega on ju nii vähe selle kõige vaatamiseks, uurimiseks ja kogemiseks. Oeh.. hirm passida ja millestki ilma jääda saatis mind muide terve reis. Täna oli plaan ette võtta linnareis, külastada Kratoni sultani lossi, Water Castelit ja Maliobro turgu.

Sissepääs sultani paleesse

Yogyakarta keskuses elab pool miljonit inimest, ent koos äärelinnadega on siin u 6milj inimest. Linnas n-ö jalutada on keeruline, sest kõikjal on inimesed, müügiputkad ja rollerid, lisaks veel kitsad ja kohati olematud kõnniteed. Tellime endale taas Uberist takso, mis viib meid otse sultani paleesse. Palee külastamine maksab välismaalasele 7000 ruupiat, hinnale lisandub 2000 ruupiat pildistamise tasu. Juba sisenemisel astub meile juurde giid, kes oma teenust pakub, loomulikult lisatasu eest, mis ei ole küll kallis 30 000 ruupiat (2eurot), kuid enne giidi palkamist, otsustame omal käel ringi vaadata. Tuleb tunnistada, et olen pisut pettunud.... Palee on suhteliselt räämas, kogu kompleks annab küll kerge ülevaate sultani kunagisest hiilgusest, kuid tõttöeldes kui oleksin ette teadnud, et see nii unarusse on jäetud, poleks ma siia tulnud. Lisaks sellele puuduvad siin inglise keelsed kirjeldused hoonete ja ruumide kohta, mistõttu jääb kogu väljapanek kuidagi kaugeks ja ebahuvitavaks. Ainsa põneva faktina võib ehk välja tuua selle, et sultan elab sealsetes hoonetes tänini. Tema alluvuses töötab üle 1000 inimese, kes kõik palee ümbruses elavad ja töötavad. Palee ümbrus on üldse nagu omaette riik riigis, siin on eraldi koolid ja lasteaiad, poed jne. Käsitöölised jt sultani jaoks töötavate inimeste isiklikud kodud asuvad kohe palee juures kitsas tänavarägasitkus. Tunnen teatavat vaikust ja rahulikku olemist, sest lõpuks ometi saab siinsetes kitsukestel tänavatel jalutada, sest autod lihtsalt ei mahu siin liikuma ja üksikute võristavate rolleritega olen nii ära harjunud, et ei pane neid enam tähelegi. Mujal linnas ma sellist tänavavõrgustikku ei kohanud.
Astume oma väikese seltskonnaga palee väravatest välja, kui jääme silma ühele järjekordsele sisseviskajale. Taas ei näinud me selle tegelase kurikavalat plaani koheselt läbi. Mehike tutvustas end kui lossi turvatöötajat ja hakkas kohe ladusalt jutustama sultani lossi ajaloost. Sujuvalt suunas ta meid väikestele kõrvaltänavatele ja juhtis edasi meie järgmise sihtkoha suunas, ainult et.... Enne kui arugi saime seisime keset batika poodi. Tillukeses uberikus istusid väikesed indoneeslased, käes spets vedelik ja piibu laadne joonistusvahend. Müüjaks oli väike vanamehe päss, kes seletas pikalt ja laialt meile kogu tootmisprotsessi, näitas ja aina seletas. Ma ei teagi, mis juhtus, ootamatult vaatasime batika tehnikas töid ja loomulikult leidsime ühe, mis oli üsna kenake. Kuna siiani polnud me ühtegi suveniiri ostnud, tundus see täitsa tore asi. Kõik kena, kuniks onkel hinna ütles, ta tahtis selle eest saada 1.3milj ruupiat. Päriselt??? Mina kauplesin 700 000 peale, lõpuks saime selle 800 000 ruupia eest. Kui sellest onnist välja saime, saabus julm selgusehetk ja see oli oii kui valus. Hakkasin peas kerima, et oot, taksist, kes oli terve päeva meie käsutuses küsis 500 000 ja nüüd meie maksime 800 000, u 60x40cm suuruse kangatüki eest? Pärgel küll, see onkel oli meid ära tinistanud. Mida  paganat ma mõtlesin seal poes? Kaevudes oma pimedamatesse mälusoppidesse meenus mulle vahemärkusena loetud tekst sultani lossi ja selle ümbruse kohta:"Be awere, there are scams practised by some batik sellers...." Suurepärane, päike on mult viimsegi aruraasu röövinud. Meid OLI hoiatatud ja ikkagi! Mis teha, loll saab kirikus ka peksa.

Äsja petta saanud turist

Olin maruvihane ja podisesin tigedalt nagu Bali saare Agungi vulkaan. Oma osa said sellest ka poisid, kes nagu tavaliselt pereema vihapursete ajal mängivad kilpkonnasid ja tõmbavad pead õlgade vahele. Sajatasin kõik Indoneesia kaupmehed maapõhja. Nii oleksin tahtnud õiendada, kuid kelle peale? Lollidelt võetakse ikka raha ära, jääb üle ainult oma rumalust kiruda ja loota ehk saime piisavalt vastu näppe ja oleme järgmisel korral targemad. Ainus lohutus on see, et me pole ainukesed lollid maamuna peal. Nimelt tulid poeuberikku meiega kamp Hiina turiste ja üks lollike vinnas rahakotiraudade vahelt 2 miljonit ruupiat välja!
Silmini tige ja enda ette sajatades, võtsime vaikides ette järgmise sihtkoha, milleks oli Tamansari Water Castle.

Koht, kus sultan küttimas käis

Tegemist on omaaegse SPAga, mis oli mõeldud printsessidele. Bassein on suur ja seda ääristavad grandioossed kauni ornamentikaga müürid. Oma hiilgeajal on see kahtlemata olnud printsesside meelispaigaks, kuid seda mitte ainult veemõnude nautimiseks, vaid ka vallatlemiseks.Nimelt meeldis sultanile siin käia printsessidega n-ö flirtimas (ik: princesses to take a bath and for the Sultan to relax and ‘hunt’ for a wife). Sissepääs maksis 15 000 ruupiat, lisaks veel 2 000 pildistamise eest. Taas olin pisut pettunud, taas tabasin end mõttelt, et kui juba raha küsitakse, võiks selle koha eest ka hoolt kanda. Loomulikut on näha, et kunagi on see olnud kaunis koht, kuid kui lasta sekkumata ajahambal ehitisi pureda, tuhmub ka kauneim ilu. Lihtsalt kurb on, mõtlen jälle, et midagi olulist ma selle käiguga oma reisimälestustesse ei saanud.

Yogyakarta linnast rääkides, siis panime tähele, et siin pole kuigi palju kõrghooneid. Majad on madalad ja tihedalt üksteise kõrval. Meie taksist ütles, et meie hotell asub suurematest hotellidest eemal ja seal piirkonnas, kus laiuvad kaasaegsed majutuskohad, olevat isegi kõnniteed! Meil tekib lausa sportlik huvi, kus need peened ööbimisohad siis asuvad ja millised on tänavad? Veidi googeldamist ja selgus, et turistide poolt sagedaseks peatumispaigaks valitud hotellid asuvad meile sobivalt kuulsa Malioboro tänava turu ümbruses. Takseerisime mööda turgu, avanev vaatepilt oli vikerkaarekirju - kuhjades erinevaid suveniire, rõivaid, kotte, ehteid ja meile nii tuttav batika tehnikas tooteid, krrrr..... Olles juba nii kallihinnalise eseme endale soetanud, piirdusin ainult turult läbi jalutamisega.

Hendrik ja hilbud!

 Kui jätta välja turu ümbrus, siis oli siin veel üks pisiasi, mida nautisime, nimelt üsna lai allee. Esimest korda meie Aasia reisi jooksul sai peaaegu jalutada ning juttu ajades kaaslasele ka silma vaadata, sest siiani paterdasime hanereas telefoni mängides, mina kui rea viimane ei kuulnud kunagi, mida esimene ütles, kuni lõpuks noogutasin nõusoleku märgiks lihtsalt peaga.

Meie tee kulges läbi kohaliku suurima kaubanduskeskuse Hartono Malli. Edevus tõstis jõudsalt pead,  kuna rahakotis oli veel veidi sularaha alles, mis lausa kisas kulutamise järgi, sukeldusin pea ees kaubandusse. Umbes kahe tunni aja pärast väljusin hiidsuurest ostuparadiisist siiski ainult ühe esemega, minu eurooplase väikest käekest kaunistas  Starbucksi kohvitops koos kange Americano kohviga. Osta polnud minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt midagi - odavad materjalid, liiga palju kulda ja karda ning rõivanumbri suurustest ei taha rääkidagi (minul täiesti keskmise mõõdu ja kaaluga inimesel jäid valikusse üksnes XXXL suurused ja kingade valikud piirdusid põhimõtteliselt varbahvahe plätudega). Kuna meil oli veel veidi jaksu ja aega, siis otsustasime võtta ette umbes 3 km jalutuskäigu hotelli. Uberi tellimine oleks olnud mõistlik, sest hind oleks taksoga sõites alla kahe euro jäänud. Meie aga arvasime, et liikumine teeb saledaks ja seiklemine hoiab vaimu teravana. Võtsime nõuks vaadata veel viimast korda ümbrust. Oeh, seda kogemust on raske kirjeldada, sest terve tee hotellini ei teadnud ma, kuidas silmade-pea-jalgade koostööd sünkida. Pidin vaatama otse teele, et mitte rolleri või auto alla jääda, kuid kui pidevalt otse vaatasin, koperdasin pidevalt millegi otsa või astusin millegi sisse ning tänavavalgustuse puudumine oli kirsiks tordil. Täiesti müstiline! Ma ei pea ennast hädavareseks ja linnapreiliks, kuid sellel teekonnal kippusid vägisi vandesõnad üle huulte ja ausõna kodumaa auklike teede üle ei nurise ma enam iialgi!
Päeva lõpuks, nendin fakti, et linnas pole suurt midagi teha. Yogyakarta võlu seisneb võrratus looduses ja iidsetes templites. Linnareisi võib vabalt vahele jätta, eriline kaotus see pole, kuid linnast välja minna tasub tingimata!