Teel Baturi tippu

12. ja 13. päev
Bali

Vaade Agungile

        Järgmised kaks päeva võtan kokku. Nimelt oli meil plaan ronida vulkaani Batur tippu. Ronimise algus oli planeeritud pool kaks öösel, et jõuda umbes kella kuueks mäetippu, just siis kui päike tõuseb. Kuna teadsime, et öösel ootab ees matk, siis päeval väga palju aktiviteete ette ei võtnud. Jalutasime läbi Kuta kirevad butiigid ja peesitasime rannal ning käisime ujumas. Loomulikult juhtus nõnda, et kui eestlane randa läheb, poeb päike peitu. Ilm oli muidugi soe, kuid vines ja minu üks vähestest päevadest, mille rannas veetsin oli selles mõttes täiesti raisatud, et detsembriks olen sobivalt lumekarva valge. Nõnda aega surnuks lüües, sai hommikust õhtu ja õhtust öö. Oleksin pidanud tegelikult enne matka veidi magama, kuid ärevus ja põnevus viisid viimsegi uneraasu. Vaid veidi pikutamist enne matka ja oligi juba minek.
         Autojuht oli punktipealt pool kaks öösel meie hotellis ja korjas unised matkasellid peale. Järgnes poolteist tundi autosõitu kitsukestel külateedel. Autos hakkas uni kangesti peale tikkuma, kuid magamine oli võimatu. Esiteks teed, mis on auklikud ja käänulised. Iga hetk kui tundus, et ma juba magan, võttis sõiduk vaevaliselt mürisedes ootamatu kurvi, mis litsus mind tugevasti nägupidi vastu auto aknaklaasi, jättes klaasidele maha minu näo täpse kujutise. Teiseks valgustus, mis on hullem kui vaevu hingitsev päevavalgustuslamp haiglate palatites. Täpsustan, siin pole tänavavalgustust, kuid see-eest on siin loomingulised tänavakaubitsejad. Iga üks neist on hoolitsenud selle eest, et nende müügiputka kõige kutsuvamalt plingiks, nagu tuluke ööliblikatele. Võimatu on nõnda taksos sõba silmale saada kui peanupp taob vastu auto lage ja unised silmad on sunnitud jälgima säravaid tulesid, terve tee valitseb üldine unisus. Vaikuse lõhuvad taksisti ootamatud sõnad:"Look, there is Agung. You see?" Väsimus kaob kui peoga pühitud ja vahime kõik suud ammuli avanevat vaatepilti. Pilkases pimeduses joonistuvad meie ette Agungi vulkaani võimsad piirjooned, oleme peagi kohal. Lukus kõrvad vihjavad, et oleme jõudnud merepinnast tublisti kõrgemale. Enne mäele minemist teeme väikese pausi. Õhk on meeldivalt jahe, üle pika aja on rõõm hingata sisse värsket ja jahedat õhku. Meile pakutakse tass kohvi ja küpsetatud banaane. Meie kolmese seltskonnaga liitub veel kaks sakslannat. Viimasete kohta saame teada nii palju, et nad on paar kuud juba Austraalias ringi rännanud, nüüd on mõnda aega veel Balil ja plaanivad enne koju naasmist veel Jakartas mõnda aega veeta. Kohv, mis sest, et lahustuv, mõjub virgutavalt ja nüüd Batur hoia alt, eestlased tulevad!

Hommikukohv Baturi tipus

On kottpime, meile tutvustatakse giidi, kes on üleni pikkades riietes, mütsi ja kapuutsiga. Giidiga suheldes tekib sürreaalne tunne - ma küll näen kõneleja keha kontuure ja kuulen teda, kuid tegelikult pole mul mingit ettekujutust, missugune see inimene välja näeb. Mäel liikumiseks anti meile taskulambid. Mul oli kange tahtmine see koheselt meie giidile näkku suunata, kuid see tundus siiski liig, seega jäin kannatlikult päeva valgust ootama, et aja möödudes saaks see puist inglise keelt kõnelev kuju ka näo. Matk Baturile kestis kaks tundi ja on igati konti mööda. Tegime teel mõned pausid, jõime vett ja turnisime edasi. Valgenedes hakkasime veidi aru saama, kuhu liigume ja müstilise giidi kapuutsi alt joonistusid välja pesuehtsa balilase näojooned. Jõudsime Baturi tippu vaid mõni minut enne päikesetõusu, peale meie oli seal hulga teisigi turiste, kes kõik olid ninad Agungi poole sättinud ja nüüd ärevuses päikesetõusu ootasid. Nõnda tegime meiegi, valitses harras rahu. Inimesed vahetasid vaid üksikuid sõnu, pildistasid ja nautisid hetke. Vaade oli hurmav, Agungi vaikne tossamine ja värviline taevakaar moodustasid maalilise vaatepildi. Mul oli ainulaadne võimalus nautida kohvi 1717m kõrgusel merepinnast.

Batur on täitsa tegev vulkaan, mis tähendas, et siin-seal võis näha vaikselt tossavaid aurupilvekesi, mis õhkasid omalaadset sooja. Tagasiteel näitas meie giid oma tõelisi võimeid, hüpeldes väledalt kitse kombel kivistel mägiteedel. Meie olime ka hakkajad, kuid meie liikumist takistasid pidevalt kaunid vaated. Suured kraatrid ja vulkaanilne pinnas köitis pidevalt tähelepanu, nii jäin tihti seisma, et imetleda silmapiiri. Kraatrite külgedel jäid silma vaiad ja võrgud. Järele pärimise käigus selgus, et nende abil koguvad kohalikud kuuma vett. Nimelt kogutakse kuum veeaur võrgule ning sealt valgub kuum vesi anumasse, mille siis kohalikud vaateplatvormile tassivad. Sama veega muide oli valmistatud minu kohv. Vee temperatuur võib olla kohati kuni 80 kraadi.
          Mäest alla jõudes jätkus meie matk sõiduga kuumaveebasseinidesse ehk hot spring spasse. Käisime sealt küll läbi, kuid eriline elamus see polnud. Usun, et Islandil oleks see külastamist väärt, kuid siin, kus õhutemperatuur on juba niigi 30 pluss kraadi, jätab kuumas vees sulistamine ükskõikseks. Niisiis hüppasime bassust kiiresti läbi ja jätkasime teekonda kohviistandusse.

Kuulus kaslane

Ja need (kuri)kuulsad kohvioad

Suure kohvisõbrana oli see käik minu jaoks põnev. Koht ise oli juba väga ilus, lopsakad rohelised taimed ja mõnus metsa lõhn. Meile räägiti põhjalikult kohvi ja kakao kasvatamisest ja kogu tootmisprotsessist ning loomulikult näidati siinset staarkaslast, täpsemalt tsiibetkassi isiklikult ning selle eluka seedetrakti läbinud kohviube. Ei saanud minagi kiusatusele vastu, kui tellisin endale 60 000 ruupia eest tassitäie seda udupeent Kopi Luwaki, mida kohalikud naljatades kutsuvad catpupcinoks (kirjapilt pole ilmselt õige, kuid mõte on üheselt mõistetav). Kohvi keedeti koheselt meie silme all. Jook ise oli maitsekas ja aromaatne, kuid nii suur kohvigurmaan ma siiski pole, et oleksin tundnud selles kohvis metsa või šokolaadi aroome. Väidetavalt peaks tsiibetlase seedetrakti läbinud kohv olema mahe ja eriliselt aromaatne. Kohvi maitse pidavat sõltuma ubade sordist, aga ka tsiibetkassi tujudest, näiteks ei tohi see kassi moodi tegelane stressis olla, sest siis pole kohvi maitse enam nii hea. Raske kommenteerida, eks tuleb rohkem kohvisorte proovida, et ise kõiki maitsenüansse tunnetada.  Nagu siinakandis juba tavaks on saanud ei maksa turist midagi kohvimaailma ekskursiooni eest. See-eest hoolitseti täiesti ausalt ja erilise hoolega, et tuuri lõpus olid nii minu kui ka mu õe kotid kohalikku šokolaadi ja kohviube ääreni täis, sest ikka on vaja viia ju kingitusi emale, isale ja sõbrale, eksole? Oh seda püha lihtsameelsust....

          Hotelli jõudsime peale lõunat ja rammestus andis endast jõudsalt märku. Ülejäänud õhtu kuluski energia taastamisele ehk süües ja magades. Vaim vajas puhkust, et kogetut seedida ja keha vajas puhkust, et järgmise päeva seiklusteks valmis olla.