Surf, tšill ja päikeseloojang.

11. päev

Tanah Lot tempel ja päikeseloojang

Täna me ei kiirusta ja hommikul kell ei helise. Otsustasime, et laseme Balil olles ajal omasoodu kulgeda ja nii väga oma tegemisi ei planeeri. Pärast kõiki neid elamusi sobis see idee kui valatult. Kuna õde viibib hetkel samuti Balil, siis otsustasime talle täna külla minna. Kuta, kus hetkel peatume, tundub olevat rohkem pidutsejate ja noorte vallatlejate piirkond. Mina seda kommenteerida ei oska, sest terve reisi vältel olen  õhtuks läbi nagu Läti raha ja õhtul kella kümnest olen juba unenägude maal. Õde seevastu peatub Canggu piirkonnas. Tema ja ta sõbranna hotell on tõeline ökokrattide unistus. Terve hotell näeb välja nagu hipide kogunemispleiss. Hotell on värviline, õhuline ja kõikvõimalikul moel on ehitusel kasutatud taastuvaid materjale. Minu õel on hotelli ainus kõige luksuslikum tuba, sest neil on oma isiklik käimla, dušš ja konditsioneer! Teised kasutavad kõike ühiselt. Tüdrukud magavad moskiitovõrkude all nagu sultani printsessid, ainus häda on see, et öösiti otsivad seltsi kõikvõimalikud kutsumata külalised, nagu näiteks kämblasuurused ämblikud ja sisalikulised. Selles hotellis ei kasutata mingeid meelemürke, toit on 100% vegan ja mulle näib, et muidu ka kõigevaba. Tõeline allergikute paradiis.

Nimetasime õe hotelli omavahel Mowgli koduks, pildil sisehoov.

Canggu õhustik on veidi teine, kui Kuta oma. Turistid voorivad mõlemas linnaosas aktiivselt ringi, kuid Canggu turistid on sellised hipilikumad ning Kuta piirkonna omad snoobimad. Canggu rand meeldib mulle tohutult! Inimesi ja müügiputkasid on mõistlikkuse piirides, rand on võrdlemisi puhas. Valitseb lainete müha ja üldine tšill olek. Võtsime täna plaani laisklemise ja läksime viiekesi randa, rentisime rannatoolid ja peesitamine võis alata. Kuna Laura ja Krete olid enne Balit Kuala Lumpuris, siis muljetamist jagus omajagu.


Tüdrukud olid eelmisel päeval surfamas käinud ja soovitasid meilgi seda proovida. Hendrik oli kohe alguses käpp ja Veix oli ka täitsa põnevil, mina aga kõõritasin hiiglaslikke laineid ja olin kartlik. Mõte sellest, kuidas lained hooga üle pea kokku löövad, suu, silmad ja kopsud seda padusoolast vett täis on, ei tundunud kuigi ahvatlev. Olin kindel, et löön end vees valusasti ära ning veest väljudes olen muljutud ja sinikaid täis. Aga ma olen uhke ja kangekaelne, kuidagi ei tahtnud poistele ja õele alla jääda, seega võtsin südame rindu ja kiskusin surfajate lükrapluusi endale selga.

Surfamine kestis koos koolitusega u 2 tundi ja maksis 350 000 ruupiat näo kohta. Enne vette minemist tehti meile põhjalik koolitus ja kuivtrenn liival, lisaks veel soojendusharjutused. Kui olime maismaal juhnedajale kõik ette näidanud, anti meile lauad kätte ja perjot laintesse. Mulle tundus see tuumafüüsikana, olin täiesti veendunud, et lähen vabatahtlikult ennast kloppima, kujutlesin end elavalt surfilaualt maha kukkumas, läkastamas ja tatistamas. Tagasiteed enam polnud, seega astusin laud kaenlas sirge seljaga ookeani suunas ja leppisin oma saatusega, vähemalt saan öelda, et olen kord seda proovinud. Vees olles hüppasin kõhuli lauale, kahlasin mõlema käega vett ja liikusin suuremate lainete suunas. Minuga oli pidevalt kaasas juhendaja, kelle inglise keele oskus oli napivõitu, mistõttu pidin hoolikalt tema näoilmeid ja kehakeelt lugema. Ühtäkki käskis ta laua ümber keerata, sättis mu näoga kalda suunas, lükkas hoo sisse ja kamandas: "Go! Up! Up!" Kõik käis nii kiiresti. Ma ei saanud veel arugi, mida ma tegema pean? Üritasin end laualt püsti vinnata ja juba järgmisel hetkel lendasin pea ees suure plärtsatuse saatel vette. Egas midagi, jälle kõhuli lauale ja kahlama. Vehklesin kätega usinalt ja pressisin end läbi lainete oma juhenda juurde. Kerisin peas juhtunut veel kord läbi ja mul tekkis õhkõrn arusaam, mida täpsemalt tegema pean. Läbi raskuste jõudsin treeneri juurde, kes andis mulle paar näpunäidet ja kordus sama stsenaarium: "Go! Up! Up! Lower!" Sel korral olin juba ette valmistatud ja sain end püsti, tõepoolest mina eestlane! liuglesin laual ja üsna pikalt. Olin hirmõnnelik, sumasin uue adrenaliinisüsti saatel oma juhendaja juurde, et kiidusõnu kuulda, kuid selle asemel ütles ta mulle, et proovigu ma aga uuesti, käte asend olevat täiesti vale ja üleüldse ma nägevat välja nagu uppuv lind. Krrrr.... ma sulle teen lindu. Järgmised korrad õnnestusid siiski paremini, suutsin mõnel korral koguni randa välja liuelda. Olin vaimustuses! Surf on midagi mulle, ma poleks elades seda uskunud.

Treeningu lõpuks teenisin välja juhendaja käepigistuse. Ta tõstis pöidlad püsti ja ütles, et järgmisel korral võiksin juba teise lauaga sõita, algajate omaga polevat mul enam midagi teha. Veest välja tulles kipitas nahk üle terve keha, päike ja sool ei andnud armu. Aga ma olen vapper Eesti naine ja ei virise. Kakkusin lükrapluusi seljast, tohterdasin ja plaasterdasin ära varbad, mis hakkasid veritsema, sest olin ühel korral suure hooga vastu kivisi kukkunud, sättisin juuksed korda ja päev võis jätkuda.
Tüdrukud viisid meid rannabaari ja sarnaselt nende hotellile oli seegi koht lilleline, alles nüüd tunnen, et viibingi päriselt palmisaarel. Baaris on ainult valged, kuid nende vaba olek, kirjud riided, tuulest sasitud juuksed ja rannabaaris mängiv mahe muusika, moodustasid kokku erilise fiilingu. Tellisime endale süüa ja veini. Nautisime vaadet ookeanile ja inimesi enda ümber. Olen lummatud.

Õhtu saabudes tellisime endale takso ja külastasime siin lähedal asuvat Tanah Lot templit. Täiesti juhuslikult sattusime sinna päikeseloojangu ajaks. Tempel asub keset ookeani, kaljurahnu peal. Külastajaid templisse sisse ei lasta, kuid templi ümbrus on kenasti hooldatud, rannaäär on kõrge ja rohkete kohvikutega kaetud. Taevas on pilvitu, erkoranžides, punastes ja lillades toonides. Jääme ühte lahesoppi seisma ja lihtsalt vaatame vaikides, kuidas suur ümar kera rahulikus tempos ookeanisse vajub. Ma pole kunagi näinud, et päike niimoodi loojub, loetud sekundite jooksul, lihtsalt kaob ookeani taha. Täiesti nõiduslik hetk. Ja ongi peagi pime, jalutasime veel mööda kohvikuid ja lasime häirimatult ajal kulgeda.
Hilisõhtul hotelli jõudes, tunnen tohutut rammestust. Päike, surf ja emotsioonid on võtnud oma osa, peagi vajun väsinult rahulikku unenägudeta unne.