Edevuselaat Yogyakarta männimetsas ja rongisõit Solosse.

9.päev
Yogyakarta - Surakarta

Vaade kohalikust restost Merapile

Unine hommik Yogyakarytas, vahin lakke ja mõlgutan juba uue reisi sihtkoha mõtteid, kuhu veel minna tahaks ja mida järgmisel korral teisiti teeksin. Tajun selgesti, et mind on hammustanud putukas.... reisiputukas. Putuka füüsilisi tunnuseid ei oska ma loetleda, ta varjab end hästi ja hammustamisele ei järgne koheseid kaebuseid, pole sügelevaid täppe ega hambajälgi. Küll aga oskan kirjeldada nakatuse tunnuseid. Reisisitikas hiilib ligi vargsi, sa ei kuule ega näe teda. Esialgu tabab kodanikku meeletu adrenaliin - ränduril on palju  energiat kõike teha ja jaksu kõige nägemiseks, pidevalt painab nakatunut mure, et aega on vähe ja näha nii palju. Reisipalaviku all kannatav isik asub innukalt uudistama uusi kohti, inimesi ja tahab saada osa ajaloost, kultuurist ja kokakunstist. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab sutsaka saanud persoon märkama kohalike olude pahesid ning veidruseid, nii mõnegi sihtkoha esialgne ahvatlus muutub tüütuks. Näiteks on päike ju suurepärane, kuid lakkamatult higistamine mitte nii väga. Endal märkasin lisaks eelpool nimetatud sümptoomidele veel isu kõikuvust ja une puudumist. Ärevus algava päeva ees on nii suur, et mul on õhtuti raske uinuda ning hommikul ärkan koos mošeedest palvusele kutsumisega. Isutus, magamatus ja kuumus pole just hea kombo uue päeva alguseks. Juba mitmendat päeva püüan neid reisiputuka hammustusest tingitud tunnuseid trotsida, varjan poiste eest üsna edumeelselt pealetükkivat tülpimust päikeseprillide ja naeratuse taha ning hommikusöögi lauas pean pojale maha pika motivatsioonikõne läheneva 20 km läbimiseks, sest täna ootab ees matk Yogyakarta loodusesse.
Nii, kohvilaadne vedelik kõhtu, väike tšätt juba meile tuttava taksistiga ja teele.

Plaanis on nautida maalilisi vaateid, koskesid ja käia ära iidsetes koobastes. Istun taas tuttavlikku Suzukisse ja naudin jahedat õhku taksos, sõit Kalisuci väikesesse koobastikku kestab u tunnike. Nagu siin ikka, ei asu sihtkoht teab mis kaugel, kuid liiklemine mööda külasid, millel puudub kindel algus ja lõpp (sarnanedes nii kangesti Poola küladele) võtab kogu trajektoori läbimine alati kolm korda rohkem aega. Külade vahel sõita on omamoodi tore. Majad on veidi teised, suuremad ja koguni uhkemad. Hoovidest kohalikud suurt lugu ei pea, ammugi siis veel iluaedadest. Majade ümbrused on igasugust kola täis, paremal juhul on otse maja kõrval väike riisipõllu lapike. Loodus on siin muidugi hingematvalt kaunis, kuid kõikjal vedelev prügi, teeb meele mõruks. Kohalikel puuduvad igasugused arusaamad jäätmete ladustamisest, sorteerimisest rääkimata. Parimal juhul kraabitakse rämps kokku ja pistetakse põlema, nii võib siin-seal kohata väikeseid põlevaid kuhjasid.

Varsti jõuamegi Beleberani külla, kohalike poolt sageli külastatavat koobast vaatama. Sissepääsutasu on olematu (kui õigesti mäletan, siis 2000 ruupiat), millele lisandub parkimistasu, kuid seegi jääb meie rahas alla euro. Koopa nime ei oska öelda, see ei jäänud mulle meelde, siiakanti lääne inimesed eriti ei satu, mistõttu internetist selle koha kohta mul eriti infot leida ei õnnestunud. Meie sohver jutustas, et sõja ajal kogunesid siia koopasse sageli väepealikud ja muidu tähtsad ninad, et arutada läbi salajasi plaane jmt. Koopa seintele oli maalitud Indoneesia lipp ja rahvuse sümbol. Isiklikult arvan, et Piusa koopad on ägedamad, kuid kuna siinkandis olime tasus läbi astuda ikka.

Koopas olevad tekstid ja sümbolid

Taas algas sõit ja suundusime Sri Getuki kose suunas. Sissepääs maksis 8000 ruupiat (alla euro), lisaks siis jälle parkimistasu.  Kosk asub parklast veidi eemal, kohale jõudmiseks tuleb teha veel väike parvesõit koseni. Loodus on siin tõepoolest hurmav, vaatame jõelt ammulisui ürgset džunglit. Kosk, mis sillerdades mööda kivist kallast alla voolab, pole kindlasti võrreldav Niagara joaga või isegi mõne teise tuntud kosega, kuid silmailu ja zen olemist pakub kahtlemata. Vesi on kristallselge ja mõnusalt soe. Hüpleme mööda kive ja pladistame vees, naudime langeva vee kohinat ning veepritsmeid, mis mõnusalt higiseid palgeid jahutavad.

Ilus ja kerge on olla. Ujuma saab siin ka minna, selleks tuleb rentida päästevest, sest kohati on vesi väga sügav. Peale meie on siin vaid kohalikud inimesed. Väga oleksin tahtnud ujuma minna, kuid kaetud naised varjulisel kaldal ja mina bikiinides sulistamas, tundus kuidagi kohatuna. Seega loobusin, õnneks on ees ootamas Bali saar, küllap jõuan veel rannamõnusid nautida.

Täna oli meil jälle isiklik giid ja see tähendas head kohalikku toitu! Sel korral otsis ta meile koha, millelt avanes miljoni dollariline vaade Merapi mäele ja Yogyakarta linnale. Söögikoht on ehitatud vaiadele, hoone on õhuline, avarust lisavad klaasideta aknad. Seinad ja katus on valdavalt bambusest. Ülevat meeleolu ei riku sel korral isegi vaiade all laiuvad prügihunnikud. Kontrastne olustik on siin tavapärane ja näib, et suudan sellega vaikselt kohaneda. Sööme taas kohalikke roogasid ja arendame oma  maitsemeeli, sel korral proovin isegi üht tšillist kastet ja tuleb tunnistada, et polnud väga vigagi.

Jätkame oma teekonda männimetsadesse, mis siinkandis on väga populaarsed. Meie taksojuht jutustas, et männimetsad said inimeste seas tuntuks pärast Obama külastuskäiku ühte siinsesse männimetsa parki. Pärast seda kasvas külastuste arv 2000%!!! Põhimõtteliselt on tegemist männimetsadega, mis asuvad mägistel aladel. Kuna männid on kõrged, võttes rohelisel alustaimestikult ära päikesevalguse jm toitained, siis alusmetsa seal pole, mis teeb jalutamise mugavavaks ning metsaõhk pakub vahelduseks heitgaasidele mõnusat naudingut.

Männid pakuvad varju ja mäestik veidi jahedamat õhku. Kohalikud on sinna ehitanud erinevaid vaateplatvorme jm lebolaid, kus saab rahulikult aega veeta ja vaadet nautida. Väga armastavad neid kohti väisata noored ja kooligrupid, selfid tulevad suurepärased. Mis seal salata, sattusime meiegi pildistamise hoogu. Aeg kulus mõnusale olemisele ja fotografeerimisele.

Kuna meil oli veidi veel aega, viis autojuht meid korraks randa, taaskord sinna, kus peamiselt kohalikud rannamõnusid naudivad. Asume India ookeani ääres, lained on võimsad ja rannas puhuvad soojad tuuled. Rand on suhteliselt räpane ja inimesed lärmakad. Liival kappavad kõhnad hobused, jubeda vilina ning bensiini haisu saatel vilistavad kumme noored motoässad. Memmekesed müüvad maisi jm kahtlaseid olluseid, mõni üksik inimene julgeb isegi ujuda. Kui mainisime takaojuhile, et rannas on liiga palju prügi ja muid tegelasi, on ta siiralt hämmingus - täna olevat siin üle ootuste rahulik ja puhas! Jõuan kiirele järeldusele, et paraku minu kaunid sinisilmad ei suuda kunagi näha sellises kohas ainult looduse ilu, kogu ilu varjutab paraku inimese lauslollus ja ahne tarbimiskultuuri produktid.

Õhtu saabudes peame jõudma rongijaama, et suunduda Surakartasse ehk Solosse. Meie sohver on taas suureks abiks, ostab ära piletid ja juhendab meid kannatlikult rongijaama rägastikus. Yogyakartast väljuvad Solosse samal ajal kaks rongi, vahe on pileti hinnas. Kallima rongi pilet maksab 40 000 ruupiat (ligi 3 eurot), odavama piletid 8000 ruupiat (u 50senti). Meie valime odavamad piletid, sest soovime tunda ikka tõeliste indoneeslaste vibe. Kahjuks jäime napilt maha kella kuuesest rongist, millele plaanisime jõuda, mistõttu ei jäänud muud üle, kui kaks tundi mitmete aroomidega vürtsitatud rongijaamas passida ja järgmise rongi väljumist oodata... Tõttöeldes, pärast seda ebaõnne, jättis indoneealaste vibe mind külmaks. Oli olnud  pikk päev, tahtsin saada korralikku kohvi ja WiFit. Valisin rongijaama väidetavalt kõige peenema lounge, mille reklaam teatas, et 50 000 ruupia (u 3-4euro) eest võib süüa palju jaksad, juua kohvi, olla internetis ja seda kõike meeldivas jaheduses. Manasin ette kõiketeadva ja rahaka lääne turisti näoilme ja maksin meie kõigi kolme eest 150 000 ruupiat. Õnn lõppes aga tugeva matsuna vastu väsinud pead, kui selgus, et toit oli täiesti maitsetu ja kuiv. "Hästi elan selle üle," mõtlesin sel hetkel. Minu jaoks oluline WiFi ja kohv, olgu muuga, kuidas on. Tipin ümber puhvetlaua, leian koheselt suured termosed, mõttes juba mõnulen kuuma kohvitassi taga ja sean uusi mõtteid lauseteks, kohe-kohe asun kirjutama. Haaran hoogsalt tassi ja vajutan termose nupukest ja sealt tuleb vaid kuuma vett! Kus on kohv? Keerutan ja vahin ringi, saan kontakti ühe pisikese indoneealasega ja nõuan kohvi. Teenindaja kohmetub ja viipab käega kahe suhkrutoosi suunas. Jõuan juba ärrituda umbkeelse teenindaja peale, olles kindel, et ettekandja ei saanud mu küsimusest aru. Tõstan toosilt kaane ja sealt põrnitseb mulle vastu tuhkpeen pruun pulber. Teenindaja naeratab õnnelikult ja seletab, et peaksin seda nüüd lusikaga endale tassi kühveldama. Tahaks talle kisendada ja öelda, et MA TEAN, kuidas seda puru kasutatakse, kuid see EI OLE kohv!!!! Tunnen end petetuna, lürbin kohvijooki ja poen interneti avarustesse reaalsuse eest peitu.
Viimaks tulebki meie rong, saame kiiresti peale ja leiame endale koheselt istekoha. Taksojuhi kindel soovitus oli minna just selles peatuses peale, sest see on esimene peatus ja istekohti jagub, järgmistes peatustes olevat ruumiga juba väga kitsas, nii ka läks, kulus vaid paar peatust, kui kogu rong oli rahvast triiki täis. Rongisõit kulges päris lõbusalt. Olime nagu eksootilised loomakesed, ainukesed inimesed  terves rongis, kellel jalas lühikesed püksid ja ninal ikka veel päikeseprillid. Oleme kohalikega võrreldes kahvatud ja poole pikema kasvuga, võimatu on meist mööda vaadata. Sel korral oli aga asi vastastikune, nemad vahtisid meid ja meie vahtisime häbenemata vastu.  Sõitsime kokku u 1,5 tundi ja jõudsime õhtuks Solosse.
 Hotelli jõudes enam pikka pidu polnud, kompsud nurka ja magama!

Rongisõit