Ja seiklused jätkuvad ....

14. päev
Bali

Uluwatu templi juures

Äratuskell... jälle .... ja jälle liiga vara. Eelmise päeva elamused olid lihas ja luudes veel tunda, kuid parata polnud midagi, uus päev koidab ja uued seiklused ootavad.
   Täna saame tüdrukutega kokku, oleme kamba peale takso rentinud. Laura otsis välja auto koos juhiga, kellele andis teada, kuhu minna plaanime. Algne hind oli 450 000 ruupiat, kuid meie erisoovide tõttu kujunes hinnaks 550 000. Kell 8 hommikul oli õde juba meie hotellis ja sõit võis alata. Esimese peatuse tegime Uluwatu templis, Bali lääne rannikul. Tempel on turistide meelispaik, kuna pakub imelisi vaateid India ookeanile. Mida me aga ei teadnud, oli see, et lisaks imelistele vaadetele elavad siin ka ühed tõelised nuhtlused - makaagid! Jubedad tegelased, nad pätsavad kõike, on ülbed ja kurjad. Enne sisenemist soovitatakse eemaldada ehted, prillid ja kõik muu, mis vähegi särab. Esialgu ei lase me end neist tegelastest segada ja naudime vaateid. Ühel hetkel pole aga võimalik mööda teed jalutada, sest tee on makaakidega blokeeritud. Võiks ju arvata, et teed vaikselt: "Šuh!" ja nad astuvad eest, aga kus sa sellega.

Need pärdikud on täiesti veendunud, et inimene on nende territooriumil ja edasi liikumisel tuleb olla ettevaatlik, sest ühel hetkel võib üks ahviline pähe karata ja ägedasti juukseid katkuma hakata. Valisime siis teise tee ja liikusime mööda seda. Peale meie väikese seltskonna viibis templis veel suur grupp hiina turiste, kelle häälekate kiljatuste peale  viimaks reageerisid ka templi töötajad. Märgates, et külastajad on pärdikutega ikka püsti hädas, hakkasid nad vilistama ja meelitasid ahvid templi teisele küljele. Nüüd saime ka meie rahulikult tervele templile tiiru peale tehtud.

Väljas valitses tõeline leitsak, mistõttu valisime järgmiseks sihtkohaks Padang Padang ranna. Tegemist oli väikese suletud rannaga, kuhu sissepääsuks tuli maksta 10 tuhat ruupiat. Ok, mis seal ikka, siin tuleb kõige eest ja pidevalt maksta. Rand oli kaunis, pole midagi öelda. Valge puhas liiv, helesinine vesi, suured kaljumürakad ja .... teised eestlased. Veetsime siin veidi aega, võtsime päikest ja suplesime. Vesi oli siin jahedam ja veelgi soolasem. Rannas olid ainult valged, palju oli kuulda vene keelt. Ilm oli lämmatav, mistõttu kaua rannas pladistada ei jaksanud, pealegi hakkas nälg näpistama, mistõttu seadsime sammud Bali kuulsale kalaturule Jimbarangile. Kohale jõudes tervitasid meid tugevad aroomid. Õnneks on haistmisretseptorid nõrgad tegelased, mistõttu nina harjub kiiresti ja õhus lokkavad lõhnad unuvad peagi, sest juba on silmad haaratud turul käiva meluga. Jalutame turu lettide vahel, millised mereannid! Krabid, teod, merivähid, homaarid, kaheksajalad - mida vaid hing ihkab ja kui osavad mehed! Üks neist asetab lauale hiigelsuure kala, vehib ülihelikiirusel noaga ja juba on kala roogitud ning fileeritud, vaatan seda kino kordusena ikka uuesti ja uuesti, see käib tal nii kiiresti ja vilunult.

Klõpsime pilte teha ja vaatleme hämmastusega kohalikke kalamehi ja müüjaid. Et mitte inimesi tööhoos palju segada, jalutame randa. On väga rahulik, turiste peaaegu polegi veel ja kõik rannabaarid  alles alustavad oma päeva. Astume meiegi ühte söögikohta sisse ja võtame nõuks lõunaks mereande süüa. Hinnad on üsna soolased, kuid kamba peale ühiselt makstes pole väga hull. Siin söön mina esimest korda lobstrit ja merivähki. Naudime mõnuga uusi maitseid ja vaadet ookeanile, millel ulbivad värvikad kaluripaadid.

Beij Guwangi kanjonid, väga vinge elamus

Järgmisena oleme võtnud ette külastada Beij Guwangi peidetud kanjoneid. Enne sõitu oli suur vaidlus taksojuhiga, kes ei saanud hästi aru, kuhu me minna tahame ja kui taipas meie suunda, oli ärritatud, et nii palju sõitma peab. Jäime endale kindlaks ja nõudsime, et meid tingimata kanjonitesse viidaks. Vaikse urina saatel keeras taksist rooli ja võtsime ette tee kanjonite poole. Ilm oli vahepeal muutunud, lõõskava päikese asemel tibas vihma ja temperatuur oli mõnusalt 26 kraadi ümber. Kanjonite juurde sõitsime vaikuses. Torrisis olemisega taksojuht muutis õhu jahedaks, kõik istusid vaikides oma mõtteid mõlgutades. Sihtpunkti  jõudes ei teadnud me tegelikult üldse, mida oodata. Olime valmis, et tasume taas sisspääsu piletite eest ja meid juhatatakse väikest teerada mööda koobaste juurde, kus me siis pildistame ja ahhetame. Aga eip. Maksime 75 000 ruupiat 5 inimese peale, kaasa tuli giid, kes seletas üksikute inglise keeleste sõnade ja ohtra kehakeelega, et meil tuleb vööst saadik vette minna ja matk saab üsna pikk olema, vähemalt poolteist kuni kaks tundi. Alles nüüd taipasime, miks taksojuht meid siia kanjonite juurde tuua ei tahtnud, ta teadis, et meil läheb siin omajagu kaua aega ja tal pole lootustki varem oma päeva õhtusse saada. Me ei lasknud end millestki häirida, koorisime end ujukate väele, panime kõik ülariided kappi, väärisesemed korjas aga giid enda kätte veekindlasse õlakotti. See, mis meid ees ootas oli tõeline seiklus. Teekond algas kahe suure kanjoni vahelt, rada kulges läbi voolava veekogu ja suurte kivide vahelt. Giid liikus kergete hüpetega ees, näidates, kuhu peab astuma ja mis kohti tuleb vältida.

Turnida tuli mööda libedaid kivisid ja ületada oli vaja suure vooluga jõgi. Tegime läbi tõelised jõu- ja tasakaaluharjutused. Tasuks suurepärased vaated, olime sattunud džunglisse. Tibas sooja vihma, kõikjal kasvasid tundmatud puud ja kanjoni seinu ääristasid erinevate taimede köiejämedused õhujuured. Kogu olustik oli ürgne ja ehe, vaatlesime kanjoneid ja voolavat vett, lihtsalt võimas. Peale Baturi, on see seiklus Balil olles teine meeldejääv kogemus, kel Bali saarele minek, siis võimalusel kindlasti see trip ette võtta, ei tule pettuda. Kanjonid vaadatud ja ronimised ronitud, jätkus teekond päris pikalt läbi riisipõldude parklani. Riisipõldudel töötavad enamasti vanemas eas balilased, kelle nahk on tumepruun, päikesest ning tuulest kõvasti parkunud. Nad kannavad peas traditsioonilist laia koonusekujulist mütsi ja on paljasjalgsed. Põllul töötajate keha on kõhn ning raskest tööst sooniline. Käelabad suured ning liigesed moondunud. Möödume neist ja vaatleme nende kiireid liigutusi. Enamasti tõusevad nad korraks, lehvitavad meile ja naeratavad oma hambutut naeratust. Hetkeks tundub, nagu oleksime läinud ajas tagasi, siis kui kõik oli päris. Selle miraaži lõhub aga julmalt tee ääres vedelev Fanta plekkpurk ning meile vastu kimav roller.

       Autosse naastes oleme ligumärjad, kuid silmi ehivad naerukurrud. Oleme taas saanud kogeda ja tunda, isegi pahur taksojuht on kübeke rõõmsam ja lubab meid lisatasuta hotellidesse sõidutada.
Teel hotelli vaatan laisalt aknast välja, püüan kõike nähtut ja kogetud endasse talletada, meenutan tänast päeva ja ..... nii hea on olla.