Yogyakarta - päevad täis seikluseid ja huvitavaid kohtumisi. Prambanan ja Borobudur.

7.päev
Yogyakarta

Jeessss, hommik! Kuigi unetunnid jäid hilise magama minemise tõttu väheseks, olen tahtmist täis. Loodan tänasest päevast palju. Taas kiire hambapesu ja hommikusöögile. Einelaud on siin rikkalik, valida saab erinevate riisiroogade, nuudlite ja kastmete vahel, lisaks on kohal kokatädi, kes sulle soovikohast munarooga valmistab. Korduvalt paluvad hotelli töötajad luba meid pildistada, muigame selle peale ja sätime suud pildi tarbeks kõrvuni. Oleme pisut isegi meelitatud, nagu veidi staari tunne - ikkagi eurooplane.
Tellime endale hommikul Uberist takso ja päev on saanud alguse! Meie taksot juhib noor, üsna head inglise keelt kõnelev indoneeslane. Hakkame temaga juttu puhuma ja ei kulugi palju aega, kui temast saab meie taksojuht terveks päevaks, ta sõidutab meid sinna, kuhu soovime ja selgitab meile kohalike elu ja olu. See kõik läks meile maksma 500 000 ruupiat ehk u 30 eurot. Alguses oleme tema suhtes skeptilised, mine tea võib-olla sattusime jälle mõne kasuahne taksomaffia küüsi, kuid sellel korral läks kõik fantastiliselt. Tänane päev kuulub templite avastamisele, Indoneesia köögile ja kohalike inimeste tundma õppimisele.

Võtame sihiks esimesena külastada Prambanani templit, mis on siinkandis suurim Hindu tempel. Tempel on kantud UNESCO maailmapärandite nimekirja ja see on suurim turismimagnet Indoneesias. Tempel on vapralt püsti ja külastajatele avatud. Seda on mitmeid kordi renoveeritud - kord tegid kurja Jaava saart raputanud maavärinad ja kord jällegi tuld ning tõrva sülgavad vihased vulkaanid. Prambanan on pidanud pidevalt lappima erinevate loodusjõude poolt põhjustatud sõjahaavu, kuid sellest hoolimata on Prambanan hurmav, tõeliselt võimas kivimonstrum kaunite nikerduste ja hinduismile omaste kaunistustega. Vaatame ja imestame, püüame kõigest väest kogu seda olustikku piltidele ja mällu jäädvustada.
Kael kõver vahin suuri kivimüüre, kuniks ühel hetkel tunnen endal lakkamatult kohalike turistide pilke. Mul on jalas lühikesed püksid, pikkade varrukatega pluus, takseerin end pealaest jala taldadeni - midagi ebasündsat ei tohiks olla. Meenutan interneti soovitusi ja sissepääsu juures olevat infotabelit, kuskil polnud juttu, et naised peaksid templisse sisenema kaetult. Järjest enam inimesi paluvad luba minuga selfide ja piltide tegemiseks. Kuna Malaisias tuli seda ka ette, siis algselt ei pööranud ma sellele tähelepanu, kuid mõne aja pärast hakkas see tegelikult häirima.

Olin lugenud, et paljud kohalikud jaavalased soovivad turistidega vestelda, et oma inglise keele oskust praktiseerida ja see on tõesti tõsi. Mitmed pildistajad olid koolilapsed, kes püüdsid meiega inglise keeles vestelda ja küsisid mitmeid stampküsimusi nt mis mu nimi on? Mida ma Indoneesiast arvan? Mis on mu lemmiktoit Indoneesias ja kas ma juba kohalikke roogasid ka proovinud olen? Naljakas oli kogu lugu sellest hoolimata, eriti siis kui klassitäis õpilasi, kõik korrektses sinises koolivormis, meile ootamatult kohalikku rahvuslaulu hakkasid laulma ja õnnelikult käsi plaksutasid, sest võisid meiega ühispildi teha. Kogu situatsioonist oli tõsiselt häiritud meie perepoeg, kes teenis tüdrukutelt palju tähelepanu ja pani plikad tobedalt naeru kihistama. "He is so handsome and so tall..." oli põhiline kommentaar, mis punastavate tütarlaste huulilt kostus.

Kohalikud koolilapsed ja khm... valget verd staarid :)

Pärast suurt ja uhket Prambanani külastasime veel Candi ijo ja Boko templit, viimase pileti hind on üle 300 000 ruupia, meil pere peale kulus üle miljoni, seega üsna kallis. Templist endast pole teab mis palju alles, kuid kogu maa-ala on kenasti hooldatud ja vaatamist väärib sellest hoolimata.

Teel uutesse kohtadesse pommitasin meie taksojuhti erinevate küsimustega. Nagu kõikjalt lugeda juba võib, siis korruptsioon on siina maal mõõtmatu, riik püüab sellega küll võidelda, kuid üldiselt on siin valitsevaks jõuks ikka ja ainult raha. Lapsed peavad käima koolis ja püütakse astuda samme selles suunas, et koolis käimist ka regulaarselt kontrollitakse, kuid kuna haridus on tasuline juba esimesest klassist alates, leidub palju neid peresid, kes ei suuda õppemaksu eest maksta, mistõttu mõned lapsed ei jõua kunagi kooli. Keskmine sissetulek siin on u 100 eurot inimese kohta, kuid kõik püüavad erineval moel lisa teenida. Huvitav lugu on juhilubadega, tuleb lihtsalt maksta. Ei teooriat, sõidueksameid või muud taolist, lehvita vaid rasvase tengelpungaga ja juba võidki Indoneesia liikluskaoses ringi vurada. Aeg taksos kaob linnutiivul.
Lõuna paiku tunneb meie sohver huvi, millist toitu me eelistame. Selle otsuse teen ma kiirelt poiste eest ära. Me tahame head kohalikku toitu, kuid eelistame süüa ikka kuskil ruumis sees, mitte otse suure liiklusega tänava ääres. Minu soovil, havi käsul jõuame peale tunni ajast sõitu pisikesse söögikohta. Siin ei ole konditsioneeri, uhket mööblit ega muud suursugust, kuid on autentne olustik ja rätikutega naised, kes toitu serveerivad. Ruum on vaikne, peale meie einestab siin veel üks perekond. Kogu menüü on jaava keeles, õnneks on meil tõlk, kes seletab mis on roa nimi ja millest see tehtud on. Üldiselt oleme kõigega nõus, mida autojuht soovitab, minu ainus palve on, et toit poleks väga vürtsikas. Sohver on muidugi üllatunud, kuidas siis ilma tšillita? Nii polevat üldse ju maitset, jään selles osas endale kindlaks ning lükkan kõik tšillised kastmed viisakalt eemale. Toitu serveeritakse banaanipuu lehtedel ja maitseb imehea. Saame kõik neljakesi söönuks-joonuks ja seda kõike u 6 euro eest, olen vaimustunud, ilma meie autojuhita, poleks me eales midagi taolist kogeda saanud, sest kogu menüü oli võõras keeles ja teenindaja ei oska sõnagi inglise keelt. Pärast toekat lõunasööki sukeldusime taas liiklusesse ja meie viimaseks sihiks sai Borobuduri tempel.

Kohalikus restos koos meie vahva teejuhiga

Yogyakartast templi juurde sõitmiseks kulub u 2 tundi ehk 30km Indoneesia liiklust. Päike, lõunasöök ja jalgsimatk on teinud oma töö ning hoolimata tugevast tahtest suigun mitmekümneks minutiks unne, kõrvus taksojuhi lõbus itsitamine ja loba. Uni osutub sellistel hetkedel kosutavaks ja kui ärkan, on silm selge ja keelel kipitavad taas küsimused meie kohalikule giidile. Võtan julguse kokku ja küsin, kuidas suhtuvad siinsed inimesed alkoholi. Nagu arvata oli, siis suhtumine vägijooki on leige. On poode, mis müüvad õlut, kuid neid tuleb tikutulega taga otsida. Veini on veelgi raskem hankida. Muuseas mainib meie sohver ära, et tema ei joo ei suitseta. Ta on küll kõike proovinud, kuid see pole tema jaoks. Mis alkoholi tarbimisse puutub, siis jääb mulje, et taksisti suhtumise taga on tugevalt religioossed põhjused. Usu teemat ma veel puudutada ei julge, piisas juba ühe kohaliku küsimusest, kas meie maal on ka suured templid ja mošeed? Jaa-jah....
Räägime veel vanglatest ning karistussüsteemidest, mis siinseid olusid arvestades on karmid. Meie sohver arvab, et eurooplased ei teagi, mis on vangla ja kui julmad võivad karistused tegelikult olla, ta muigab, et meie vanglad on nii kaunid, et koliks võimalusel ise koos perega sinna elama. Kuna enne reisi olin läbi lugenud K. Bonella raamatu "Hotell K", siis julgen öelda, et mul siiski on väike ettekujutus Indoneesia vanglatest ja tõepoolest, selle vaatamisväärsuse jätaksin rahus vaatamata.

Peagi meie väike valge Suzuki peatub, oleme jõudnud Boroboduri väravateni. Meie reisisaatja juba hoiatab, et nii kui autost välja astume, hakkavad meid piirama kohalikud nänni ja trääni müüjad, nõnda ka läks. Müügimehed olid kui ründevalmis šaakalid, kes turisti märgates positsioonid sisse võtsid ja siis nad oma kila-kola ja lõputu mulaga sisse piirasid. Suhteliselt ebameeldiv, mina panin prillid ette, ajasin nina püsti ja marssisin eneseteadlikult sissepääsu suunas. Borobuduri templi juures kordus sama stsenaarium - lõputu pildistamine turistiga näis kohalikele palju vahvam meelelahutus, kui oma imelise templi vaatlemine. Kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis koht ise on võimas. Taas olen lummatud selle suure templi võimsusest. Tegemist on kohaliku suurima budistliku templiga. Budakujusi on siin kümneid ja kümneid, imetlen tahutud kujusid ja mõtlen, et küll on rumal olla rumal. Sooviksin rohkem mõista nende kujude vaikivaid sõnu. Tempel laiub suurel maa-alal, mööda kiviseid treppe turnides saab ronida üsna kõrgele ja imetleda ümbrust. Oleme jõudnud päikeseloojangu ajaks, mistõttu on see koht ülerahvastatud, kõik ootavad pingsalt, kaamerad pihus, et seda kaunist hetke jäädvustada. Meie oleme aga väsinud, väsinud silmapaaridest, kes meid pidevalt pool-avalikult või pool-salaja jälgivad ja otsustame sellest ilust loobuda ning kiirustame platvormilt alla, väljapääsu suunas.
Õhtul hotellli jõudes on hing rahul ja peas kogemuste virvarr..... Oli elamuste rohke päev.