No tere Bali!

10.päev
Surakarta - Bali

Oh kaunis hetk, oh viibi veel.... täna on see hommik, kui ärgata on väga raske. Tahaks lihtsalt lesida ja mitte midagi teha. Pigistan silmad kinni ja mõnulen veel minutikese. Surakartas on siiani meie parim hotell - puhtad linad, pehmed padjad ja vaikne nohisev konditsioneer. Tuppa ei kostu grammigi tänavamüra ega palvusele kutsungit, imeline. On aeg jalad kõhu alt välja sirutada, pakkima hakata ja end taas lennujaama sättida. Hommik on mõnusalt laisk, me ei kiirusta, lennuk väljub alles lõuna paiku, naudin sooja hommikut ja einet terrassil. Surakarta lennujaam on pisike, kõik käib kiiresti ja sujuvalt.

Vaade Solole hotelli aknast, lähemalt selle linnaga me sel korral tutvuda ei jõudnud

Balil maandume veidi peale lõunat, keela keerame tunni võrra edasi, Eestist oleme nüüd juba 6 tundi ees. Tellime taas Uberiga takso, kuid sellega oli päris palju sehkendamist, kuna taksojuht ei leidnud meid üles. Tagant järgi tarkusena leian, et mõistlik oleks kohe lennujaamast ametlik takso võtta. Kindel hind ja kiirem liikumine. Uberi juhile pidasime lisaks tava taksile veel lennujaamast väljumise tasu maksma, mis oli u 8000 ruupiat.

Hellõuu Bali, unistuste palmisaar! Olen mõttes otsustanud, et Balil puhkan rohkem ja liigun vähem. Tahaks sisaliku kombel lihtsalt päikese käes peesitada, nautida ookeani müha ning lugeda raamatut. Võimalusel naudin hotelli basseini ja maitsvat hommikusööki. Kõlab imeliselt, eksole? Kõik peaaegu, et oligi nii, kuniks ma meie hotelli nägin. Neli tärni, päriselt??? Siin on tõesti 3 basseini, luksus missugune, AGA need asuvad suurte majaseinte vahel, kuhu päikest praktiliselt ei paista. Meie toad asuvad esimesel korrusel kõige pimedamas nurgas, vaatega basseinile. Ruumid on kulunud ja ootavad juba ammu maalrit, kes neile värskema ilme looks. Tuleb tunnistada, Bali reis on meil kõige vähem ette valmistatud ja hotelli valiku tegime läbi mõtlemata. Arvasime, et kuna tegemist on turismi piirkonnaga, siis väga rappa minna ei saa. Big mistake! Olen algselt nii pettunud, et viskan koti nurka, kraban käekoti ja vaatan, kuidas hotellist kaduda. Vastan äärmiselt jäiselt hotelli meeskonna naeratavatele kenapäevasoovidele ja kaon kus kurat!

Asume Kuta piirkonnas, randa on alla kahe kilomeetri, sean sammud ookeani suunas. Bali erineb teistest Indoneesia linnadest oluliselt. Esiteks on siin peaaegu, et päris kõnniteed, teiseks kaupa ei müüda nii nagu oleksid pidevalt kuskil lõputul basaaril ja avatud kodukööke siin pole. Kõik on palju läänelikum. Liiklus on märkimisväärselt tsiviliseeritum, linnas on palju turiste. Kaupade ja teenuste hinnad on oluliselt kõrgemad, võrreldes Yogyakartaga ja alkoholi müüakse igal nurgal, inglise keelt kuuleb pidevalt - oleme sattunud tõelisesse kuurortisse, millel päris Indoneesiaga näib üsna vähe ühist olevat. Randa jõudes haun vaikides järgnevate päevade plaane, kuid pidevalt läheb mõte uitama. Ookean on siiski võrratu, tõeline surfajate paradiis. Hakkab hämarduma ja ranna ääres põlevad hubased lambikesed, kõikjal kuhu silm ulatub näen naervaid ja lustivaid inimesi, värvilised päikesevarjud moodustavad rõõmsameelse seenemetsa. Aeglaselt, kuid kindlameelselt rahuneb ka pettumuse laine minu sees ja otsustan Bali saart enda jaoks mitte maha kanda, veel mitte. Homme on uus päev ja uued võimalused, kindlasti leian enda jaoks kuldse kesktee ühildades mõnusa äraolemise ja hotelli igavavõitu olustiku vahel.
Homme tuleb parem päev, kindlasti tuleb......