Bali, me kohtume veel, kindlasti.... võib-olla

15.päev
Bali - Eesti

Viimane täispikk päev Balil möödub puhates. Veedan aega hotelli basseini ääres logeledes, kirjutades, raamatut lugedes ja mõtiskledes. Minu mõnusat olemist, segavad üksikud hääled, alguses on vaid mõned sosinad, ajapikku hääled valjenevad, kuni lõpuks on saanud vaiksest kõnest kõrvu lukustav jutukõmin, mis on ohtrate naerupahvakute ja itsitamisega vürtsitatud. Minu hotelli basseini ääres on koha sisse võtnud kümnepealine korealaste seltskond. Ma ei lase esiagu end neist segada, püüan keskenduda ja raamatut lugeda, kuid üsna pea muutub see võimatuks, sest tajun lõputult korealaste pilke endal. Ei kulugi palju aega kui kaks madaami ennast üsna minu päevitustooli servale istuma sätivad ja palun väga - hakkavad selfisid tegema, taustaks minu luigejalad ja tige nägu. Eestlasele omaselt jätkan esialgu stoilise rahuga raamatu lugemist, kuid kui kahele naisele liitub veel üks korea paar, kes end minu päevitustooli teisele poolele istutavad, kaotaks isegi kõige kannatlikum eestlane pea ja siis... noh, ütleme nii, et ma ei tea eriti palju inglisekeelseid krõbedaid sõnu, kuid sel hetkel said need kõik öeldud. Paraku oli minu sõim korealastele kui hane selga vesi, nad vaid naeratasid oma totakat naeratust, seletasid midagi oma arusaamatus keeles ja jätkasid minuga selfide tegemist. "Minge te kõik puu taha," käratasin ja haarasin oma raamatu ja rätiku ning kadusin kus kurat, tundes kuklal telefoni kaamerate ülbet silma.... Hotellituppa jõudes võtsin rahustuseks suure klaasi mahla, sulgesin silmad ja lugesin mõttes kümneni, tegelikult ei kulunudki kaua, kui juba jutukõmin basseini ääres vaibus ja vaikus võttis maad - show oli selleks korraks läbi. Luurasin aknast mõnda aega ja ajasin korealaste jälgi, kuid ei midagi, sulnis vaikuses oli kuulda vaid konditsioneeride lakkamatut urinat. Saanud rahust julgustust, seadsin sammud taas basseni veerele ja sättisin end mugavalt rannatoolile. Vaatan udusesse taevasse, kus pilvepaadid aeglaselt sõuavad ja meenutan eredamaid hetki sellest reisist. Tunnen, kuidas äsjalõppenud seik korealastega ajab juba muigama ja viha on asendunud veidra kergusega, hea on olla. Ühtäkki taipan, et vaatamata toredatele mälestustele ja huvitavale reisile, hakkavad üha enam mõttelinnud siiski vaid ühes suunas lendama, nimelt oma kodu suunas.
On aeg hakata pakkima....