1984 ja rännak algas....

10. päev 17km ja 11.päev 15km  Pontevedra - Briallos - Valga        Tere imeline hommik! Minu soovil, havi käsul on päike viimaks ometi pilvede vahele peitu pugenud ja hiirehallid pilved katavad Pontevedra taevalaotust. Olen meie seltskonnast vistiti ainuke, kes vilu ilma ja lõbusa seenevihma üle lapselikku rõõmu tunneb. Päike on tore, kuid viimastel päevadel sain D-vitamiini aastanormi kätte, tänan väga. Tänast matka naudin kohe mõnuga, tee kulgeb läbi metsatukkade, õhk on meeldivalt värske ja samm kerge. Minna pole enam palju, päeva lõpuks näitab silt, et Santiagoni on jäänud vaid 40 kilomeetrit, meiesuguste matkasellide jaoks on see ju käkitegu. Tänase öö plaanime veeta väikeses Briallose linnakeses ja minu rõõmuks taas albergues. Uskumatu, aga se korral oleme albergues esimestena kohal. Uksed on lukus ja vaikus kuldne. Peauksel laiutab sinine silt, millele on trükitid kellegi Migueli telefoni number. Kutsuvat tooni oodates surun pöidlad pihku ja loodan...

8. päev 22km ja 9.päev 13km jalgsi Vigo - Arcade - Pontevedra           Tänane hommik jäi taas hiliseks, kuid tuju oli hea, sest valmistusime ju kõik puhkuseks. Päev oli tulikuum, seljad higised, mütsid viltu ja motivatsioon pilvedes eesolevast puhkuse päevast, sammusime võitmatutena Arcade suunas. Õhtuks jõudsimegi lõpuks hotelli, mille välimus pehmelt öeldes paljulubav polnud, kuid me ei heitnud meelt, raamatut kaane järgi ju ei hinnata. Astume kolmekesi hotelli fuajeesse, kotid maanduvad taas mütsatusega põrandale, kolm naist on tahtmist täis ja viimaks ometi kohal! Laura tõttab retseptsiooni, meie Janikaga kiirustame bassu äärde. Mõte jahutavast veest ja külmast joogist on meeliülenadav ning siis selgub kogu tõde. Hotellis on tõesti bassein, aga selles pole tilkagi vett. Rand on samuti silmaga näha, aga kuna on mõõn, siis laiuvad rannas vaid rohetavad vetikad. Suunurgad vajuvad tinaraskelt alla, helesinine unistus imelisest olemisest lõhkeb kui seebim...

6. päev 24km ja 7.päev 22km TEHTUD! Oia - Nigran - Vigo        Lugesin kuskilt, et ühel hetkel muutub iga päev caminol rutiiniks. Hommikul ärkamine, hommikusöök, kõndimine, puhkus, kõndimine, kohale jõudmine, magamine ja nii iga päev. Meid tabas rutiin minu arvates kuuendal päeval. Ühel hetkel ei saanud enam aru, mis päev on, mis kell on, mitmes kilomeeter on ja ümbruse imetlemiseks oli jaks otsas. Kuues päev oli siiani kõige vaiksem kõndimise päev, jutud olid räägitud, kuid kilomeetrid näisid lõputud. Sel päeval võtsime esimest korda kui üks mees kottidest välja kõrvaklapid ja marssime klappidest kostva heli saatel, vahetamata teineteisega ligi 10 kilomeetrit  sõnagi. Tuleb tunnistada, et need kilomeetrid olid siiani kõige pikemad ka seetõttu, et valdav osa teest kulges mööda asfalti, hirmus tüütu, kuid parata polnud midagi, tuli ainult astuda.           Portugali tee meeldis mulle rohkem,  idüllilised külakesed ja mõnusad lo...

5. päev 25km taas läbitud Caminha - Aguarda - Oia Koidab reisi viienda päeva hommik. Olen enne tüdrukuid üleval ja panen kiirelt memuaarid kirja. Kell tiksub halastamatu kiirusega ja peaksin teised üles ajama, kuid mitte ei raatsi. Unine olemine on meil kella kaheksani, siis hakkame kiirustama hommikusöögile ja hiljem pakime taas kotid. Hostel Residencial ARCANOVA, kus ööbime on igati taskukohane ja soliidne, pakkudes lisaks ööbimisele ka hommikusööki (kolmene tuba maksis 50eurot). Kohtame hommikusöögilauas teisigi backpackereid, seega paistab see hostel seljakotiga rändurite seas hinnatud koht olema. Ravimite varusid täiendamas Eile õhtul masseerides valutavaid hüppeliigeseid, tundsin endiselt valu parema jala põlves, mistõttu meie esimene käik enne matka oli apteeki. Camino üllatab mind ebatavaliste valudega. Muidugi on teada, et head jalanõud on olulised, kuid ega enne ei usu, kui ise ei koge. Saan nüüd suurepäraselt aru miks on vaja häid kanda toetavaid jalanõusid. Olin va...

      4. päev Viana do Castelo - Caminha        Eilne päev ei lõppenud ära, see lihtsalt jätkus ja sai sujuvalt tänaseks, sest uue päeva hommikuks polnud keegi meist suurt magada saanud. Enne uue päeva kirjeldamist, lihtsalt pean jutustama, kuidas möödus öö kirikus. Oli see vast öö!!         Jõudsime kiriku mattidele üsna hilja,  lootsime, et selleks ajaks on vaikus majas ja saame kiirelt uinuda. Palavus oli tappev, vähkresin paremale ja vasakule, püüdes sõba silmale saada. Mingi hetk jäingi tukkuma ja teised tüdrukud ilmselt ka, kuid see õnn ei kestnud kaua.... Nimelt olid kiriku mitmed aknad avatud, mis oli mõnus, sest nii sai veidigi jahedat õhku, aga kuna majas tekkis tuuletõmme, siis ärkasin korduvalt ehmatusega uste paukumise peale. Järgmisena segasid meie iluund majas ringi kooserdavad naabrid, küll oli vaja mõnel pidevalt suitsetamas käia või norskas keegi nii häälekalt, et isegi muusika kõrvaklappides ei summut...

3. päev u 20 km jalgsi Marinhas - Viana do Castelo Kirik, kus öö veetsime On päikeseline päev, oleme puhanud ja rõõmsad, valmis vastu minema uuele päevale. Kaardi järgi tundus, et järgmine sihtpunkt jääb umbes 15 kilomeetri kaugusele ja see tundus eelneva kahe päevaga võrreldes kukepea. Aiii, kuidas ma eksisin. Ütlen ausalt, tänane kõndimine oli minu jaoks kõige raskem ning jah, ma tean, et on alles kolmas päev... Kõndimise tegi raskeks väga palav ilm (33kraadi sooja varjus) ja mägine tee, mida üldse oodata ei osanud. Tee ise oli huvitav ja vaheldusrikas, kulgedes läbi metsade ja külade, liikusime pidevalt tõusvas joones ikka mäest üles ja üles. Kõigele lisaks hakkasid mul valutama mõlema jala hüppeliigesed, mida ma varem kogenud pole. Kott on raske ja surub tugevalt liigestele, lisaks on mu käimistossud liiga madalad ega toesta piisavalt kanda. Õnneks oli Laural kaasas sidet, millega hüppeliigesed tugevalt kinni sidusin. Selgeks said järgmised matkatarkused: jalas peavad ole...

2.päev läbisime taas u 25km jalgsi Povoa de Varzim - Marinhas Ärkan hommikul kange seljaga, pisut annavad tunda ka reielihased. Avan silmad ja vaatan lakke, veel ei viitsi tõusta. Meie magamiskoha seinad on paberõhukesed, kuulen aktiivset tegutsemist ja jutukõminat kõrvaltubadest. Tahan või mitte, tuleb tõusta ja asjad pakkida. Kui eile õhtul saabusime, oli albergue rahvast triiki täis, täna hommikuks, kui meie unine seltskond viimaks virgub on maja peaaegu tühi. Veel viimased matkasellid toimetavad majas, kuid peagi oleme meie hoones ainsad hinged. Mis seal ikka, kui oleme viimased, siis viimased, me ei lase end sellest häirida, korjame oma nodi kokku ja suundume hommikusöögi otsingutele.         Tänane rada kulgeb taas mööda ookeani kallast, õnneks ei ole tuul nii jõhker kui eile, kuid pikkade varrukatega pluusi tõmban kiirelt üll.  Oleme heas tujus ja hommikul pisut valusad reielihased saavad soojaks kõnnitud, täitsa tore on. Kui eile jutustasine väga...

1.päev ( läbisime u 25km jalgsi) Porto - Vila do Conde - Povoa de Varzim Atlandi ookeani ääres         Viimane hommik Portos, ilm on ilus, päike sirab ja taevas on helesinine. Oleme rõõmsas meeleolus, sööme korraliku hommikusöögi ja valmistume matkama. Uurime veel kaarti ja paneme lõplikult paika esimese sihtpunkti, milleks on Vila do Conde. Google mapsi andmetel on sinna meie hotellist 27km. Uurime veel kaarti ja otsustasime linnast välja metrooga sõita. Metroosüsteem on Portos lihtne ja loogiline, kuna meil oli sihiks rannik, siis tuli lihtsalt valida õige liin ja voila! 30 minutiga umbes 7km jalavaeva vähem. Seega loeme oma kõndimise alguseks Mercado peatust, sest sellest hetkest alates läbime kõik vahemaad jalgsi.       Peatusest väljudes tuleb ületada sild ja peale seda on kõik käkitegu, keskendu ainult kollastele nooltele ja hakka astuma. Tõepoolest, tänapäevane camino on Noolemäng😊 matkajale äärmiselt mugavaks tehtud, terve meie mat...

  Vaade Douro jõelt  Tere hommikust Porto, tere hommikust imeline päev. Nagu lubatud sai, magasime hommikul tõesti kaua, tervelt kella üheksani Eesti aja järgi, siin sai kell alles seitse! Avan meie apartemendi aknad ja hingan sisse Porto õhku, tahaksin öelda, et lõhnab imeliselt, aga tegelikult on õhk rõske ja ninna tungib vanade hoonete läppunud aroom. Vaade meie aknast on kõike muud kui hurmav. Otse aknast paistab osa lagunenud majast, teine osa on korras ja see paistab kellegi kodu olevat. Vastasmaja aknad on nii lähedal, et näen naabrite voodeid, jalavarjusid ja mänguasju. Ilm on sompus ja tänaval valitseb veel unine rahu. Kõõlun tükk aega aknal ja jäädvustan mällu kogu praeguse olustiku. Vaade korteri aknast Janika veel magab, kuid minul on uni kui peoga pühitud. Hing ihkab korterist välja ning füüsis nõuab kohvi. Hiilin kikivarvul toast välja ja suundun kohvi otsingule. Tänaval lehvitan rõõmsameelsele kojamehele, kes mulle "Bon dia!" hõikab ja tatsan veel ma...

On ikka veel 13. juuni ja kolmapäev, kuid kell on märkamatult 23.00 saanud ja minul kõik asjad veel pakkimata, Janikal õnneks ka. Helistame üksteisele pidevalt, et mida kaasa võtta ja mida mitte. Lugesin kuskilt, et rändaja seljakoti kaal võiks olla u 10% kehakaalust, minul seega peaks see jääma 6 kilo juurde, aga hetkel kaalub kott 8kg.🙄         Koti pakkimine on tõttöeldes paras peavalu, sest balansseerisin pidevalt selle liiga palju ja liiga vähe vahel. Laotasin kogu kraami voodile ja põrnitsesin seda hindavalt, kas mul on neid asju vaja või mitte. See on nii raske!!! Nagu malemäng, milline käik on õige, milline mitte. Minu koti sisu on järgmine: kaks paari lühikesi pükse, kolm paari retuuse, sokid 3 v 4 paari, võtan 4, need ju ei kaalu midagi? T-särgid, oeh dri-fit särgid tunduvad hetkel kõige mõistlikum valik, kuid minu silmis on need näotud. Siiski saab praktiline meel minus võitu ja kotti lendavad 3 särki (tõele au andes, panin ikka ühe puuvillase särg...

Ideest teostuseni.....       Sajab lund, ilm on taas Tallinnale omaselt tuuline ja hall, on jaanuarikuu. Istun Telliskivi Loomelinnakus ja ootan Janikat. Tellitud latte hakkab juba jahtuma, sest mõnusa joogi nautimise asemel, jälgin inimesi ja kohviku meeleolukat siginat-saginat. Janika hilineb, nagu ikka ... ju on trennis või istub ummikus, aga sel pole tähtsust, sest mul on aega ning kohviku näiline unisus mõjub kuidagi rammestavalt. Mõttes siblivad sajad kohustused, mis tontidena hingele rahu ei anna, kuid ega ma sellega kohe ju midagi ette ka ei võta, ega ju?  😊  "Krrrr!!" urahtab päevinäinud kohvimasin, kui usin barista järjekordset kohvijooki valmstab ja selle mossis näoga kliendile serveerib. Vahin mõtlikult ringi, kui koos värske talvise õhupahvakuga potsatab Janika otse minu vastas asuvale tugituoolile ja konstateerib fakti, et ummikud on masendavad, aega vähe ja ainus, mis aitab selles pimedas kliimas elus püsida on kuum kohv. Sealsamas kohv...