On ikka veel 13. juuni ja kolmapäev, kuid kell on märkamatult 23.00 saanud ja minul kõik asjad veel pakkimata, Janikal õnneks ka. Helistame üksteisele pidevalt, et mida kaasa võtta ja mida mitte. Lugesin kuskilt, et rändaja seljakoti kaal võiks olla u 10% kehakaalust, minul seega peaks see jääma 6 kilo juurde, aga hetkel kaalub kott 8kg.🙄 Koti pakkimine on tõttöeldes paras peavalu, sest balansseerisin pidevalt selle liiga palju ja liiga vähe vahel. Laotasin kogu kraami voodile ja põrnitsesin seda hindavalt, kas mul on neid asju vaja või mitte. See on nii raske!!! Nagu malemäng, milline käik on õige, milline mitte. Minu koti sisu on järgmine: kaks paari lühikesi pükse, kolm paari retuuse, sokid 3 v 4 paari, võtan 4, need ju ei kaalu midagi? T-särgid, oeh dri-fit särgid tunduvad hetkel kõige mõistlikum valik, kuid minu silmis on need näotud. Siiski saab praktiline meel minus võitu ja kotti lendavad 3 särki (tõele au andes, panin ikka ühe puuvillase särgi ka, see lihtsalt meeldis mulle), kilejope, pikkade varrukatega spordipluus, dressikas (selle panin kohe hommikul selga), pesu, nokats, igaks juhuks tilluke magamiskott, rätik, vihmakeep. Mis veel? Jalanõud. Mul on olemas käimistossud, need panen kohe jalga, plätud võtan igaks juhuks ka. Tahaksin kangesti kotti panna ühed vanad jubedad saalitossud, nii igaks juhuks. Vahin mõtlikult vanu tosse ja viskan nad siiski tagasi kappi konutama, sel korral jääb neil jalanõudel välismaa siiski nägemata, ma lihtsalt pean vähemaga hakkama saama. Nüüd algas kõige keerulisem osa, naised teavad, ILU. No olgu kuidas on, kuid väga hall ei tahaks ka kogu reisi ajal välja näha, kuid neid totsikuid on lihtsalt liiga palju ja koti kaal peab jääma mõistlikkuse piiridesse. Hakkan pudelikesi sorteerima. Mul on tillukesed The Body Shopist ostetud pesugeel, šampoon ja palsam, väike kehakreem - need võtan kaasa (olgem ausad, tegelikult piisaks ka ainult seebist), pisike hambapasta, hambahari, näokreem, päikesekreem ja igaks juhuks tilluke aloe kreem, ripsmetušš... veeretam seda tükk aega käes, teen südame kõvaks ja jätan kogu kosmeetika v.a pruuni kulmupliiatsi koju. Vaatan voodil laiutavat asjade hulka ja lisan kõigele eelnevale ka mõned ravimid ja plaastrid ning vaseliini. Midagi on ikka veel puudu.... õigus, telefoni ja kella laadijad. Hakkan pakkima, rullin riideesemed kokku, sean potsikud ja totsikud kilekotti ning lisaks viskan kotti veel mõned näksid ja korras, tehtud! Asetan koti põksuva südamega kaalule ja lepin faktiga, et seljakott kaalub rohkem kui vaja, kuid ma lihtsalt ei suuda ega tahagi enam midagi sealt ära võtta.
Lisaks kõigele avastasin kolmapäeva hilisõhtul, et minu ja Janika seljakottide mõõdud on liiga suured ja käsipagasisse need ei mahu, kuid lennupiletid olid meil võetud ainult käsipagasiga. Hambad ristis surfasin veel hilisöösel netis, et uurida, palju maksab pagas ja kuidas seda enda nimele lisada. Piletid saime imeodavalt 200€ (Tln-Porto-Santiago-Tln), seega tundus mulle lihtsalt nõme maksta ühe pagasi eest veel 50€. Rännakule minnakse ju väikese koti ja väikese eelarvega? Õnneks kitsad ajad nõuavad leidlikke inimesi ja mul tuli mõte, et kiletame kaks kotti toidukilega kokku ja paneme ühe pagasina teele. Kaevusin kodus köögikappide sügavusse ja surusin kaks rulli toidukile seljakoti külgmistesse sahtlitsesse.
Neljapäeva hommikul kell 4.45 istun taksosse ja kiman Tallinna lennujaama poole. Sobran mõttes läbi oma seljakoti sisu ja loodan, et kõik sai kaasa. Vaatan enda kõrval olevat hiiglaslikku pampu ja tunnistan mõrult, et see on liiga suur ja mul on kaasas ilmselgelt liiga palju asju....
Lennujaamas läks meil koheselt asjatamiseks, vaja ju kaks pampu kokku siduda ja ära kiletada, aega võttis, aga asja sai. Haarasime kahekesi oma kiletatud kompsu kaenlasse ja astusime sirge seljaga Lufthansa sildi poole, et check in teha. Kõik sujus rahulikult ja juba mõne tunni pärast maandusime õnnelikult Portos. Porto lennujaam on üsna pisike, eksimisvõimalust pole. Otsisime üles metroo tähise, soetasime metroo piletid ja ootasime uudishimulikult Porto linnakesega kohtumist. Meie esimeseks sihtkohaks oli Porto katedraal,
 |
| Palverändurite passid |
sest sealt pidime saama rändurite passid. Taaskord läks kõik nagu lepase reega, leidsime üles katedraali ja saime kätte passid, küll on uhke tunne!!
Kõige toreda juures, saime kogeda ka kotiga matkamise tunnet. Porto katedraalini jõudmiseks tuleb läbida väike tõus, kuna hoone asub nõlva tipus. No jah.... tuleb tunnistada, et see jalgsi kõmpimine suure kotiga oli üsna vaevarikas ja see on alles algus! 😥
 |
| Porto katedraali juures |
Katedraal on võimas ja väärib kindlasti külastamist. Katedraali juures avanevad värvikad vaated Porto vanalinnale ja linn on tõepoolest fotogeeniline, nagu kuskilt juba lugenud olin.
 |
| Vaade vanalinnale |
Järgmisena pidime üles leidma oma ööbimispaiga, mis õnneks asus üsna katedraali lähedal. Leidsime kaardilt tänava kiiresti, kuid õige koha leidmine võttis aega. Ekslesime tänavarägastikus ja lugesime keeled sõlmes tänavate nimesid. Tegelikult oli kogu olemine mõnus, majad on siin huvitavad, iga üks oma näoga ja väga lähestikku ehitatud, ilm oli ilus ja inimesed rõõmsad, kui ainult selle neetud koti seljast saaks!
 |
| Seda õiget tänavat otsimas |
Lõpuks leidsime õige tänava ja isegi õige maja, aga selle majanumbri juures tegutses hmmm... restoran? Uurin maja siit ja sealt ning mõtlen, kuidas me küll korterisse pääseme. Küsija suu pihta ei lööda, astun restosse sisse, näitan rõõmsameelsele ettekandjale telefonist meie apartemendi aadressi ja uurin, kas oleme ikka õiges kohas. Tüüp hakkab portugali keeles midagi seletama, ise laginal naerdes. Saan aru, et olen õiges kohas, kuid restoranist meid ikka sisse ei lasta, kättpidi juhendab ta mind tumerohelise kiitsaka ukse juurde, näitab numbrit ja tõstab pöidlad püsti - see on õige koht. Mehe minekut saadab lakkamatu naerulagin, ju mõtles, et need kaks blondi ei tee ööbimiskohal ja restol vahet. Mis seal ikka, helistan hostile ja raporteerin, et eestlased on kohal! Ei kulu kaua kui süsismustade juuste ja tumepruunide silmadega tõmmu naine käsi pikas minu juurde sammub ja venitavalt "Helloo!" hõikab. Saame oma elamise võtmed, kuid meie koduga on pisike probleem, see on ikka veel koristamata. Daam vabandab korduvalt, lubab meil majja sisse astuda ja võtab kotist kaks pudelit veini, naerab südamest, vabandab veel ja ütleb, et veinid olgu kahjutasuks. Kummalisel kombel ma suurt ei ärritugi, meil oli küll Janikaga plaan veidi puhata, kuid kui juba koti seljast ära saab ja ees on ootamas imeline õhtu Portos, siis kuidas sa selle hosti peale tige oled? Nii see esimene õhtu möödubki, uudistame oma kodu ümbrust ja sööme jäätist. Imetleme imeilusat Ponte de Luisi kaarsilda ja jalutame iidsel Ribeira tänaval Douro jõe ääres. Jõgi jaotab Porto kaheks - Porto ja Gaia pooleks. Viimases pidi olema palju portveini keldreid ja turistide seas olevat veinituurid väga populaarsed. Veini on siin tõesti palju ja see on odav. Täna veel ei tunne me suurt huvi turismiatraktsioonide vastu. Plaanime hoopis varakult magama minna, et uueks päevaks end välja puhata. Jalutame niisama ringi, läheme sööma ja tõstame klaasi Janika terviseks, palju õnne sünnipäevaks armas Janika!
 |
| Vaade Ribeiralt |
Kommentaarid
Postita kommentaar