Ja rännakud jätkuvad ehk kuidas kolm naist seljakotid pakkisid ja jalgsi Portost Santiago de Compostela poole teele asusid! :)

Ideest teostuseni.....

      Sajab lund, ilm on taas Tallinnale omaselt tuuline ja hall, on jaanuarikuu. Istun Telliskivi Loomelinnakus ja ootan Janikat. Tellitud latte hakkab juba jahtuma, sest mõnusa joogi nautimise asemel, jälgin inimesi ja kohviku meeleolukat siginat-saginat. Janika hilineb, nagu ikka ... ju on trennis või istub ummikus, aga sel pole tähtsust, sest mul on aega ning kohviku näiline unisus mõjub kuidagi rammestavalt. Mõttes siblivad sajad kohustused, mis tontidena hingele rahu ei anna, kuid ega ma sellega kohe ju midagi ette ka ei võta, ega ju? 😊 "Krrrr!!" urahtab päevinäinud kohvimasin, kui usin barista järjekordset kohvijooki valmstab ja selle mossis näoga kliendile serveerib. Vahin mõtlikult ringi, kui koos värske talvise õhupahvakuga potsatab Janika otse minu vastas asuvale tugituoolile ja konstateerib fakti, et ummikud on masendavad, aega vähe ja ainus, mis aitab selles pimedas kliimas elus püsida on kuum kohv. Sealsamas kohvikus istudes, mõeldes ja arutledes, sündis meie peanuppudes kindel plaan - läheme reisile, aga mitte ainult, me läheme jalgsi, me võtame ette palverännaku! Sel päeval tundus, et isegi kuum kohv ei too hallusesse värve, mistõttu mõjus mõte matkast maheda briisina. Edasi oli kõik juba lihtne. Oli vaja ainult lennupiletid soetada ja puhkust oodata. Mõeldud, tehtud! Millise raja valime ja milliseks meie seiklus täpsemalt kujuneb, selle üle me pikalt sel hetkel ei arutlenud, kuid otsustasime olla spontaansed ja lasta saatusel mõned otsused endi eest teha. Meie idee rännakust meeldis ka minu õele Laurale, kes sujuvalt meie rännakule end kaasa haakis ning kolm on juba seltskond. 

          Esialgu me väga palju oma seikluse mõttest ei lobisenud, kuid mida lähemale reisi algus jõudis, seda rohkem jagasin meie palverännaku ideed lähematele sõpradele ja tuttavatele. Huvitav muide selles osas on inimeste reaktsioon, peamiselt kerkis üles küsimus MIKS? Ja see väike küsisõna võis olla vägagi erineva varjundiga. Selles küsimuses võis tajauda kaaskodanike üllatust, imestust, kahtlustust, veidi isegi valget kadedust. Üks minu hea kolleeg naeris ja lausus üsna otsekoheselt, et küll peab neid patte ikka hingel olema, et vaja seepärast kohe jalutama hakata. Jah, eks patte ja patumõtteid ole selle kolmekümne aastaga ka kogunenud, kuid pattude lunastamine pole meie rännaku ainsaks läbivaks punaseks niidiks. Usun, et meil kõigil kolmel on selleks rännakuks omad isiklikud ja sügavamad põhjused, mis kindlasti saavad ka blogis kajastatud, kuid sellest kõigest kirjutan juba teel olles.

           

            Kuhu me siis lõpuks läheme? Meie reis saab alguse 14.juuni hommikul Tallinna lennujaamast, suunaks Porto, kuna Janikal on samal päeval sünnipäev, lausa 35 juubel, siis on see tema jaoks kahtlemata tähenduslik - alustada oma uut eluringi palverännakuga, kõlab täitsa hästi, kas pole?  Portos veedame kaks päeva, linnake pidi imelius olema, seega jään põnevusega ootama. Laura jõuab Portosse 15. juuni hilisõhtul ja 16. juunil alustame juba matka, idee poolest plaanime 28.juunil jõuda Santiago de Compostelasse. Kokku peaksime kõndima 260km, mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõndida võiks ka sisemaa teed pidi, kuid ookean lihtsalt kõlab kutsuvalt (näis kas saame tunda ka ookeani jonnakamat poolt, taludes karme tuuli ja ägedat vihmasabinat), kuid lisaks tahaks nautida loodust ja lihtsalt tunnetada aja rahulikku kulgemist. Usaldame interneti vihjeid ööbimiste kohta - väidetavalt on rajal palju albergueid (spetsiaalselt palveränduritele mõeldud askeetlikud ulualused), tuleb lihtsalt kiirelt tegutseda, et endale koht saada. Oht peavarjuta jääda olevat minimaalne, no elame ja näeme. Kiire kõndija võiks tee läbida ka 10 päevaga, kuid meie tahame caminost rõõmu tunda, mitte seda ainult läbida, mistõttu oleme planeerinud kõndimise pikkuseks u 13 päeva ja kui see aeg venib veidi pikemaks, siis ka sellest pole midagi, tähtis on teel olemine.

                Täna on juba 13. juuni, kolmapäeva hommik, meie matkani on aega vähem kui 24 tundi. Meel on üsna ärev, tunnen tekkivat paanikat algava reisi ees, sest ma pole kunagi nii vähe eeltööd teinud, mul on olemas seljakott, tossud, müts ja lennupiletid. Suure kiiruga sai bronnitud Airbnbs korter Portos ja Santiagos hotell, kuid kõik see, mis vahepeale jääb on n-ö jumala kätes. Janika seevastu on vana rahu ise ja Laura on kogenud reisisell, ei teda morjenda vähesed eelteadmised - "Dr Google aitab igas olukorras!" naratab ta mulle kõiketeadvalt. Ok, ilmselgelt on minu näol tegemist selle matka kõige hädisema ja skeptilisema tegelasega, taas tunnen tuttavat rahutust - mis siis kui oleme seal ja magan jälle midagi olulist maha? Mis siis kui, kui kõik mu plaanid hoogsalt vastu taevast lendavad ja ma ei koge, ei näe ja ei kuule? Mis siis, mis siis…? Peen haigus FOMO (ik fear of missing out ehk hirm millestki põnevast ilma jääda) on mind märkamatult oma raudsete küüniste vahele haaranud ja ükskõik kui sageli ma ei püüa asja mõistusega võtta, tunnen ikka, et magan pool elu maha ja ei jõua kuidagi aja kiire tempoga sammu pidada, nii palju võimalusi, nii palju mõtteid, mida kõike teha ja proovida, kuid aega näed napib. Enamasti ründab FOMO putukas mind reisimise ajal, muul ajal suudan asja ikka kontrolli all hoida või mine tea, hoiab igapäevane rattas olek moodsa haiguse sümptomid kontrolli all? Ilmselgelt on mul aeg rännak ette võtta, et tunda rõõmu lihtsatest asjadest ja unustada, et  taevas ei kuku pähe, kui Portos, Tuis või Santiagos mõni eriti tuntud vaatamisväärsus nägemata või mõni kohalik roog maitsmata jääb.

Rahustan mäslevaid mõtteid, pakin koti kokku ja lähen tööle, täna on minu viimane tööpäev ja juba homme hommikul punkt 5.00 olen Tallinna lennujaamas.

Rännata võib aeglaselt või ruttu, on ükskõik, mis matkatee peal juhtub, tähtis vaid, et hingedes on puhtus, sõpradel on kindlam hoida kokku... oma teel ....

Järgmiste postitusteni!

Karin, Janika ja Laura