Pätsatud tomatid, krampis jalad ja päästja Airbnb
2.päev läbisime taas u 25km jalgsi
Povoa de Varzim - Marinhas
Ärkan hommikul kange seljaga, pisut annavad tunda ka reielihased. Avan silmad ja vaatan lakke, veel ei viitsi tõusta. Meie magamiskoha seinad on paberõhukesed, kuulen aktiivset tegutsemist ja jutukõminat kõrvaltubadest. Tahan või mitte, tuleb tõusta ja asjad pakkida.
Kui eile õhtul saabusime, oli albergue rahvast triiki täis, täna hommikuks, kui meie unine seltskond viimaks virgub on maja peaaegu tühi. Veel viimased matkasellid toimetavad majas, kuid peagi oleme meie hoones ainsad hinged. Mis seal ikka, kui oleme viimased, siis viimased, me ei lase end sellest häirida, korjame oma nodi kokku ja suundume hommikusöögi otsingutele.
Tänane rada kulgeb taas mööda ookeani kallast, õnneks ei ole tuul nii jõhker kui eile, kuid pikkade varrukatega pluusi tõmban kiirelt üll. Oleme heas tujus ja hommikul pisut valusad reielihased saavad soojaks kõnnitud, täitsa tore on.
Kui eile jutustasine väga palju, siis täna kulgevad esimesed 10km suhteliselt vaikselt. Iga üks meist on oma mõtetega ametis. Meie kõigi kolme käest on küsitud, kas me tegelikut ka usklikud oleme, et palverännakule läheme. Selles osas pean ausalt tunnistama, et keegi meist pole usklik, kuid me kõik omame usku millessegi. Miks siis selline tee jalge alla võtta? Tjah, miks inimesed üldse midagi teistmoodi teevad ja end proovile panevad? Kõndida läbi 280km pole iseenesest mingi ülemõistuse suur saavutus, kuid teekonnal olemine annab aega mõtistlusteks. Ainus mis teha tuleb on astuda, samm-sammu järel kuluvad kilomeetrid, kiiret pole, tuleb ainult liikumises olla. Kõndimise ajal saavad kõik mõtted ja mälestused peas korduvalt n-ö läbi mängitud, puuduvad igasugused segajad. Kõndides ollakse vaba igasugustest kohustustest, sa lihtsalt ei saa midagi teha ja see tunne on üsna vabastav. Tuleb olla avatud, avatud uutele inimestele ja ootamatutele olukordadele, minu jaoks on see kohati keeruline, sest võimalusel eelistan alati kontrolli ja kindlat teadmist, kuhu ma lähen, mida täpselt teen ja kus ma ööbin. Tänasest sihtkohast pole mul uduaimugi, usaldan ennast, kaaslasi ja saatust. Seega ei pea rännaku põhjused olema religioossed, see on lihtsalt üks võimalus sisemise tasakaalu leidmiseks, enese tundma õppimiseks ja elatud elu vaatlemiseks distantsilt.
Rannaäärne tee saab peagi läbi ja varsti marsime tüdrukutega mööda kitsaid vanu maanteid. Traditsioonilised Portugali teed on tehtud väikestest kividest, mida mööda camino peamiselt kulgebki. Maanteed pidi oleme pidanud vaid loetud kilomeetrid astuma. Täna satume kõndima suurte põldude ja kasvuhoonete vahele. Siin on põllukultuurid juba valmis ja saak ootab koristamist. Kartulil on uhked suured õied, kapsapead on hiiglaslikud ja sibul on maast välja tõmmatud ning põllule päikese kätte kuivama jäetud. Kasvuhooned meelitavad lopsakate punaste tomatite ja mahlakate kurkidega. On palav ja vaatame kolmekesi igatsevalt kasvuhooneid, mis nii ahvatlevalt oma saaki eksponeerivad. Möödudes ühest järjekordsest kasvuhoonest, märkame, et osa tomateid on korvidesse pandud. Valdavalt on need plekilised ja ilmselt mitte eriti kaubandusliku välimusega viljad, kuid meile oli see signaal! Kui keegi neid ei taha, siis meile sobivad need ju küll, pikalt aru pidamata lendasime parvena korvide kallale ja otsisime sobivad viljad välja. Sõime näpatud päikeseküpseid tomateid ja teekond kulges rõõmsas meeleolus edasi.
Viimaks jõudsime üsna lähedale linnale, mis asus meie järgmise albergue lähedal. Otsustasime teha väikese kohvipausi, olime selleks ajaks kõndinud peatusteta ligi 19 kilomeetrit.
Sisenesime kohvikusse, esimese asjana viskasime kotid seljast ja jalanõud jalast. Tellisime kohvid ja sirutasime jalgu, ootamatult vajus Janika näost ära ja kohvijoogi nautimise asemel läks ta välja, et värsket õhku saada. Janika turgutamiseks läks veidi aega. Midagi hullu ei juhtunud, kuid õppetunni saime küll. Esiteks tuleb tarbida korralikult vedelikku ja süüa, et hoida süsivesikute taset kehas. Teiseks, krambid - need tabavad ootamatult, käimise ajal ei tunne midagi, kuid korraks istuma jäädes on püsti tõusmine meeletult valus. Veidi puhkust, vett ja jalad üleval lebamist ning peagi saime teekonda jätkata.
Viimaks jõudsimegi alberguesse, olime näljased ja tulitavate jalagadega. Ütleme nii, et sel hetkel polnud meeleolu eriti ülev. Albergues aga sai meile selgeks järgmine rännutarkus: hommikul tuleb vara liikuma saada, sest siis on lootus endale albergues ka magamiskoht saada! (Ah sellepärast pistsitki täna hommikul teised rändurid varakult plagama.😣)
Seisame kui lastud varesed albergue vastuvõtus ja näeme tuttavaid matkajaid, kõik end mugavasti asemetele sättinud ja puha, aga meile kohti ei jagu. Naisterahvas, kes ränduritega tegeleb ütleb kohmetunult, et saab meile pakkuda siiski madratseid, kuid need tuleb paigutada elutuppa. Kõõritame suure toa poole, kus parajasti istub seltskond mehi-naisi. Siin vaadatakse telerit, mängitakse lauamänge ja suheldakse, aga ühte nurka lubatakse meil oma laager püsti panna. Oleme suht mornid, kogu selle melu keskel ei taha mitte ööbida. Albergue töötajal hakkab meist hale ja ta ütleb, et teises albergues on kindlasti ruumi, ainult, et sinna on kahe tunni tee!! Noway, me ei astu enam ühtki sammu. Paneme kogu lootuse Airbnble ja õnneks leiamegi ühe soodsa korteri, mis asub 800 meetrit meist eemal. Bronnime korteri kiirelt ja loodame, et saame hostilt koheselt ka vastuse. Saimegi, selges portugali keeles, of course, kuid Google translate aitas ja selgus, et meie host elab vastasmajas ja jääb meid ootama.
Ma ei hakka kirjeldama, kui keeruline oli teekond selle korterini. Nüüd olid ka minul elus esimest korda sääred krampis, vaene Laura tassis meid Janikaga kui kahte vanadekodu daami väga entusiastlikut mööda kitsukesi tänavaid, pidevalt raporteerides, et kohe oleme kohal.
Jaah, kohal... leida Portugali külast õige tänav ja õige maja number, on paras väljakutse. Tiirutasime ümber majade ega suutnud end kuidagi positsioneerida. Õnneks märkasin üht tillukest baari (loe: parmupesa), kuhu sisse tuigerdasin. Vaatasin kõiki vanu ja pisut jommis kohalikke ning uurisin, et kas keegi inglise keelt ka kõneleb? Kolm mehikest vahtisid mind kui ilmutist lausumata musta ega valget, kui äkki astus baarist välja noorem tegelane, laialt naeratas ja sõnas: "Me, I speak English!", oleme päästetud. Näitasime oma päästjale aadressi ja otsustasime tal teha kõne meie majutajale, edasi kulges kõik juba ülihelikiirusel.
Oeh... täna olime eriti õnnelikud, me saime iga üks magada oma voodis, linade vahel, meie valutavad lihased said kosutust soojast veest, sest duši all sai olla ükskõik kui kaua, albergues oli kogu aeg järjekord ukse taga, seega tuli kiiresti tegutseda. Eriline luksus on pesumasin, mille trumli kiirelt täitsime ja tööle panime. Meil on isiklik hooviala, kus istusime hilisõhtuni ja klaasikest veini nautisime.
Veel päris hilja õega vesteldes tõdesime, et kas pole kummaline, et oleme oma eludega jõudnud sinnamaale, kus maksame kasinuse eest, samas kui üle poole inimkonnast maksaks luksuse eest?
Ja lõpuks, miks pagana pärast me oma kotid nii täis pakkisime, pooli neid asju ei lähe ju tarviski?
Povoa de Varzim - Marinhas
Ärkan hommikul kange seljaga, pisut annavad tunda ka reielihased. Avan silmad ja vaatan lakke, veel ei viitsi tõusta. Meie magamiskoha seinad on paberõhukesed, kuulen aktiivset tegutsemist ja jutukõminat kõrvaltubadest. Tahan või mitte, tuleb tõusta ja asjad pakkida.
Kui eile õhtul saabusime, oli albergue rahvast triiki täis, täna hommikuks, kui meie unine seltskond viimaks virgub on maja peaaegu tühi. Veel viimased matkasellid toimetavad majas, kuid peagi oleme meie hoones ainsad hinged. Mis seal ikka, kui oleme viimased, siis viimased, me ei lase end sellest häirida, korjame oma nodi kokku ja suundume hommikusöögi otsingutele.
Tänane rada kulgeb taas mööda ookeani kallast, õnneks ei ole tuul nii jõhker kui eile, kuid pikkade varrukatega pluusi tõmban kiirelt üll. Oleme heas tujus ja hommikul pisut valusad reielihased saavad soojaks kõnnitud, täitsa tore on.
Kui eile jutustasine väga palju, siis täna kulgevad esimesed 10km suhteliselt vaikselt. Iga üks meist on oma mõtetega ametis. Meie kõigi kolme käest on küsitud, kas me tegelikut ka usklikud oleme, et palverännakule läheme. Selles osas pean ausalt tunnistama, et keegi meist pole usklik, kuid me kõik omame usku millessegi. Miks siis selline tee jalge alla võtta? Tjah, miks inimesed üldse midagi teistmoodi teevad ja end proovile panevad? Kõndida läbi 280km pole iseenesest mingi ülemõistuse suur saavutus, kuid teekonnal olemine annab aega mõtistlusteks. Ainus mis teha tuleb on astuda, samm-sammu järel kuluvad kilomeetrid, kiiret pole, tuleb ainult liikumises olla. Kõndimise ajal saavad kõik mõtted ja mälestused peas korduvalt n-ö läbi mängitud, puuduvad igasugused segajad. Kõndides ollakse vaba igasugustest kohustustest, sa lihtsalt ei saa midagi teha ja see tunne on üsna vabastav. Tuleb olla avatud, avatud uutele inimestele ja ootamatutele olukordadele, minu jaoks on see kohati keeruline, sest võimalusel eelistan alati kontrolli ja kindlat teadmist, kuhu ma lähen, mida täpselt teen ja kus ma ööbin. Tänasest sihtkohast pole mul uduaimugi, usaldan ennast, kaaslasi ja saatust. Seega ei pea rännaku põhjused olema religioossed, see on lihtsalt üks võimalus sisemise tasakaalu leidmiseks, enese tundma õppimiseks ja elatud elu vaatlemiseks distantsilt.
Rannaäärne tee saab peagi läbi ja varsti marsime tüdrukutega mööda kitsaid vanu maanteid. Traditsioonilised Portugali teed on tehtud väikestest kividest, mida mööda camino peamiselt kulgebki. Maanteed pidi oleme pidanud vaid loetud kilomeetrid astuma. Täna satume kõndima suurte põldude ja kasvuhoonete vahele. Siin on põllukultuurid juba valmis ja saak ootab koristamist. Kartulil on uhked suured õied, kapsapead on hiiglaslikud ja sibul on maast välja tõmmatud ning põllule päikese kätte kuivama jäetud. Kasvuhooned meelitavad lopsakate punaste tomatite ja mahlakate kurkidega. On palav ja vaatame kolmekesi igatsevalt kasvuhooneid, mis nii ahvatlevalt oma saaki eksponeerivad. Möödudes ühest järjekordsest kasvuhoonest, märkame, et osa tomateid on korvidesse pandud. Valdavalt on need plekilised ja ilmselt mitte eriti kaubandusliku välimusega viljad, kuid meile oli see signaal! Kui keegi neid ei taha, siis meile sobivad need ju küll, pikalt aru pidamata lendasime parvena korvide kallale ja otsisime sobivad viljad välja. Sõime näpatud päikeseküpseid tomateid ja teekond kulges rõõmsas meeleolus edasi.
Viimaks jõudsime üsna lähedale linnale, mis asus meie järgmise albergue lähedal. Otsustasime teha väikese kohvipausi, olime selleks ajaks kõndinud peatusteta ligi 19 kilomeetrit.
Sisenesime kohvikusse, esimese asjana viskasime kotid seljast ja jalanõud jalast. Tellisime kohvid ja sirutasime jalgu, ootamatult vajus Janika näost ära ja kohvijoogi nautimise asemel läks ta välja, et värsket õhku saada. Janika turgutamiseks läks veidi aega. Midagi hullu ei juhtunud, kuid õppetunni saime küll. Esiteks tuleb tarbida korralikult vedelikku ja süüa, et hoida süsivesikute taset kehas. Teiseks, krambid - need tabavad ootamatult, käimise ajal ei tunne midagi, kuid korraks istuma jäädes on püsti tõusmine meeletult valus. Veidi puhkust, vett ja jalad üleval lebamist ning peagi saime teekonda jätkata.
Viimaks jõudsimegi alberguesse, olime näljased ja tulitavate jalagadega. Ütleme nii, et sel hetkel polnud meeleolu eriti ülev. Albergues aga sai meile selgeks järgmine rännutarkus: hommikul tuleb vara liikuma saada, sest siis on lootus endale albergues ka magamiskoht saada! (Ah sellepärast pistsitki täna hommikul teised rändurid varakult plagama.😣)
Seisame kui lastud varesed albergue vastuvõtus ja näeme tuttavaid matkajaid, kõik end mugavasti asemetele sättinud ja puha, aga meile kohti ei jagu. Naisterahvas, kes ränduritega tegeleb ütleb kohmetunult, et saab meile pakkuda siiski madratseid, kuid need tuleb paigutada elutuppa. Kõõritame suure toa poole, kus parajasti istub seltskond mehi-naisi. Siin vaadatakse telerit, mängitakse lauamänge ja suheldakse, aga ühte nurka lubatakse meil oma laager püsti panna. Oleme suht mornid, kogu selle melu keskel ei taha mitte ööbida. Albergue töötajal hakkab meist hale ja ta ütleb, et teises albergues on kindlasti ruumi, ainult, et sinna on kahe tunni tee!! Noway, me ei astu enam ühtki sammu. Paneme kogu lootuse Airbnble ja õnneks leiamegi ühe soodsa korteri, mis asub 800 meetrit meist eemal. Bronnime korteri kiirelt ja loodame, et saame hostilt koheselt ka vastuse. Saimegi, selges portugali keeles, of course, kuid Google translate aitas ja selgus, et meie host elab vastasmajas ja jääb meid ootama.
Ma ei hakka kirjeldama, kui keeruline oli teekond selle korterini. Nüüd olid ka minul elus esimest korda sääred krampis, vaene Laura tassis meid Janikaga kui kahte vanadekodu daami väga entusiastlikut mööda kitsukesi tänavaid, pidevalt raporteerides, et kohe oleme kohal.
Jaah, kohal... leida Portugali külast õige tänav ja õige maja number, on paras väljakutse. Tiirutasime ümber majade ega suutnud end kuidagi positsioneerida. Õnneks märkasin üht tillukest baari (loe: parmupesa), kuhu sisse tuigerdasin. Vaatasin kõiki vanu ja pisut jommis kohalikke ning uurisin, et kas keegi inglise keelt ka kõneleb? Kolm mehikest vahtisid mind kui ilmutist lausumata musta ega valget, kui äkki astus baarist välja noorem tegelane, laialt naeratas ja sõnas: "Me, I speak English!", oleme päästetud. Näitasime oma päästjale aadressi ja otsustasime tal teha kõne meie majutajale, edasi kulges kõik juba ülihelikiirusel.
Oeh... täna olime eriti õnnelikud, me saime iga üks magada oma voodis, linade vahel, meie valutavad lihased said kosutust soojast veest, sest duši all sai olla ükskõik kui kaua, albergues oli kogu aeg järjekord ukse taga, seega tuli kiiresti tegutseda. Eriline luksus on pesumasin, mille trumli kiirelt täitsime ja tööle panime. Meil on isiklik hooviala, kus istusime hilisõhtuni ja klaasikest veini nautisime.
Veel päris hilja õega vesteldes tõdesime, et kas pole kummaline, et oleme oma eludega jõudnud sinnamaale, kus maksame kasinuse eest, samas kui üle poole inimkonnast maksaks luksuse eest?
Ja lõpuks, miks pagana pärast me oma kotid nii täis pakkisime, pooli neid asju ei lähe ju tarviski?
Ikka veel teel olles ja mõtiskledes.....
Kommentaarid
Postita kommentaar