Atlandi ookean, eukalüptipuud ja portugallaste lahkus.

1.päev ( läbisime u 25km jalgsi)
Porto - Vila do Conde - Povoa de Varzim

Atlandi ookeani ääres

        Viimane hommik Portos, ilm on ilus, päike sirab ja taevas on helesinine. Oleme rõõmsas meeleolus, sööme korraliku hommikusöögi ja valmistume matkama. Uurime veel kaarti ja paneme lõplikult paika esimese sihtpunkti, milleks on Vila do Conde. Google mapsi andmetel on sinna meie hotellist 27km. Uurime veel kaarti ja otsustasime linnast välja metrooga sõita. Metroosüsteem on Portos lihtne ja loogiline, kuna meil oli sihiks rannik, siis tuli lihtsalt valida õige liin ja voila! 30 minutiga umbes 7km jalavaeva vähem. Seega loeme oma kõndimise alguseks Mercado peatust, sest sellest hetkest alates läbime kõik vahemaad jalgsi.
      Peatusest väljudes tuleb ületada sild ja peale seda on kõik käkitegu, keskendu ainult kollastele nooltele ja hakka astuma. Tõepoolest, tänapäevane camino on

Noolemäng😊

matkajale äärmiselt mugavaks tehtud, terve meie matkamise aja polnud Google abi vaja, sest karbid, kollased nooled ja teised reisisellid hoiavad ka kõige hooletuma rännumehe õigel teel.

        Esimesed kilomeetrid kulgevad ookeani ääres. Taevas pole pilveraasugi ja päike paistab, kuid sellest hoolimata sätime kolmekesi üsna kiirelt dressikad kaela ümber ja sätime kapuutsid pähe, tuul on meeletu.

Osa teest kulgeb mööda asfalti, kuid suurema osa läbime ookeani ääres mööda laudteesid, väga mugav. Esialgu vaimustume ookeani lainetest ja loodusest, kuid peale viiendat kilomeetrit tahaks juba muud näha. Õnneks ei tulegi palju kõndida, kui jõuame väikestesse kalurikülakestesse.

Vaatleme tillukesi majakesi, ninades grillitud kala lõhn ja mõtleme, et ühte mereandide restosse astume järgnevate päevade jooksul kindlasti sisse.
Ookeani äärest suunasid kollased nooled meid pisut rohkem sisemaale ja meie jaoks kujunes omamoodi elamuseks metsateel kõndimine. Suures osas kasvasid selles metsatukas eukalüptipuud, puude ülitugev eukalüpti aroom oli hingemattev ja täitis raskelt õhku. Tõmbasime kopsud mõnusasti õhku täis ja jätkasime teekonda.       
Oleme üsna vaprad kõndijad, siiski esimesed väsimuse märgid ilmusid peale 15 kilomeetrit, kus õlad hakkasid koti tassimisest valutama ja jalad väsima. Otsustasime ühiselt, et on aeg söömiseks ja puhkamiseks. Veider küll, kuid meile näis, et kui veel mõned kilomeetrid tagasi oli igal pool mõni söögikoht, siis nüüd kui meie kõhud häälekalt korisesid, ei hakanud ühtegi kohvikut silma. Nii me kõmpisimegi mõned head kilomeetrid, lootuses leida kohta einestamiseks.
Otsustasime isekeskis, et me isegi ei vali, asutme esimesse kohvikusse sisse ja asi ants. Viimaks terendasid meie silme ees tumedad reklaamlipud. Kõik meeled juba hõiskasid ja kiirendasime hoogsalt sammu, et ometi süüa saaks, paraku osutus antud koht rehvipoeks. Aahh... eemalt me lihtsalt ei näinud silte lugeda. Pettumuse laine mõjus raske hoobina ja sammumine muutus oluliselt raskemaks. Mis teha, tagasi minemine ei tule kõne allagi, tuli ikka edasi rühkida. Järgmine söögikoht värvikate lipukestega enam ei meelitanud ja oli kahtlaselt tühi, kuid ega küsija suu peale lööda. Astusime tähtsalt restosse sisse ja küsisime menüüd.

Meid maitsva toiduga kostitanud resto

Meid tervitasid kaks kohalikku naist, kes ütlesid, et kahju küll, aga täna nad tegelikult ei plaaninud avada. Meid ja meie raskeid seljakotte pisut seiranud,  nõustusid naised meile siiski midagi valmistama. Hurraa! Meile sobib kõik, peaasi, et süüa saab. Üks naistest vuristas kiirelt ette, mida nad meile pakkuda saavad, mõistan kõike, kuni lihani. Ma lihtsalt ei taibanud, mida ta meile seltada püüab. Tädi vaatab mind veelkord ja alustab algusest, kuid me keegi ei saa täpselt aru, millest ta räägib. Viimaks viipab ta mind endaga kaasa ja kutsub restorani kööki, ise rõõmsameelselt lobisedes. Jõuame suurte külmikuteni ja pisike naisterahvas kaevub külmakirstu sügavustesse, mina näen teda ainult poolest vööst ja uurin, et ehk on tal abi vaja, mille peale kostub turtsatus, muidugi mitte. Särava naeratuse saatel asetab naine kolm valget kasti lauale ja kakub karpidelt kiled maha. Alles siis mõikasin, ta tahtis teada, kas soovime šnitslit või praeliha. Šnitsli peale raputasin pead, osutasin peaga toore liha suunas. Järgmiseks pidin otustama, kas valime läbikasvanud sealiha või kena rammusa pekikamarga tüki. Otsustasin läbikasvanud tüki kasuks. Ja siis algas spektaakel! Need tükid? Naine haaras kaks lihakäntsakat kätte ja vehkis nendega minu nina ees, uurides, mitu lihatükki ta meile taldrikusse paneb. Tema muide sööks kolm, sest portugallased söövad tema sõnutsi palju. Ajan silmad imestusest punni ja nendin, et kuidas nii, siinsed inimesed on ju väikesed, mille peale kahmab daam oma särgi üles ja teatab: "Vaata kulla tüdruk, meie siin armastame saia. Sai on hommikuks, õhtuks ja lõunaks!" ning patsutab end uhkelt kõhule ja reitele. Olen imestusest tumm! Seisan kontvõõrana restorani köögis, minu ees seisab lihatükke nagu laualappe käes hoidev naine kõht paljas. See on kahtlemata üks veidram pilt, mida eales näinud olen, ausõna! Piiksatan viisakalt, et ühest tükist lihast on meile enam kui küll, mille peale perenaine noogutab ja sõnab, et paneb taldrikule siiski poolteist tükki. Kui köögis juhtunu välja jätta, siis oli kõik super. Toit oli maitsev, võõrustaja südamlik ning väsinud keha sai meeldivat kosutust. Olime valmis matka jätkama. Aeg kulges kiirelt ja eneselegi ootamatult jõudsime esialgsesse sihtkohta, milleks oli Vila do Conde. Linn tervitas meid pasunakoori ja aupaukudega, vähemalt nii meeldis meile mõelda, kuigi tõenäoliselt on täna siin mingid pidustused ja vaevalt kogu linn järjekordsete rändurite üle rõõmustas. Olgu, kuidas on, kuid meil oli veel energiat ja otsustasime veidi edasi jalutada.
     Mõne kilomeetri pärast jõudsime oluliselt väiksemasse linnakesse, nimelt Povoa de Varzimi. Linn on armas ja rahulik, inimesed sõbralikud. Nüüd oli vaja veel ööbimiskoht leida. Leidsime üsna pea esimese albergue ja astusime sisse. Meid tervitas lõbus, kuid täiest umbkeelne meesterahvas, kes palus meie rändurite passe ja ID kaarte.

Meie esimene albergue

Meie tubadesse mineku ja üldise kodukorra seletas ta meile käte ja jalgade keeles. Kõik oli hästi, kuni selgus tõsiasi, et vabad on küll kolm voodikohta, aga erinevates tubades, st kaks meist lähevad ühte tuppa ja üks jagab oma tuba kolme võõra inimesega. Ok, hoiame meele avatud ja saame hakkama, see on ju ainult üks öö. Saame tubade võtmed ja astume sisse esimesse tuppa, kuhu pidi meist ainult üks jääma. Vahime tüdrukutega imepisikest pugerikku, tuba on nii väike, et me ei mahu end ümbergi keerama.  Ruumi on mahutatud  kaks narivoodit, millest ühel voodil ilutsevad mitu paari meeste aluspükse, aknalaual tuulduvad jalanõud, lahtine krõpsupakk lösutab vaibal, T-särgid üle voodi serva õõtsumas ja AINULT üks pistik ühe alumise voodi juures? Telefoni laadimiseks tuleb sel juhul ju alumiselt naabrilt luba küsida. Taganeme kolmekesi teise tuppa ja otsustame, et enne kui keegi meist sinna tuppa magama läheb, teeme kindlaks voodinaabrite isikud. Teine tuba on koopia eelmisele. Mahume vaevalt kolmekesi oma suurte kottidega ruumi, venitame oma väsinuid lihaseid ja hakkame kompse lahti harutama. Hetke pärast käib klõps ja sisse vajub vanapaar, kes on enne meid juba siin olnud, alumised voodid enestele hõivanud ja kelle asjad kõikjal vedelevad. Toa suurus on maksimaalselt kaheksa ruutmeetrit, oleme siin kui silgud pütis. Ootamatult pressib albergue vastuvõtu ruumis olnud tuttav mehike end samuti meie tuppa ja vehib elavalt kätega. Vaatan teda nagu ilmutist, kuid lasen end täna juba teist korda kättpidi teise kohta vedada. Raputan viimase mälupildi restorani kurvikast daamist maha ja tõttan härraga kaasa. Mehike tassib mu ühe ukse juurde, kohmitseb võtmetega ja avab ukse, kutsub mind elavalt tuppa ja näitab uhkelt peaaegu täiesti tühja tuba (v.a matid põrandal). Siin ei ole kappe ega voodeid, siin pole ühtegi mööblieset, kuid siin pole ka ühtegi võõrast inimest. See tuba on ainult meile kolmele, mul oli kange tahtmine mehikest emmata! Kepslesin kibekiiresti tüdrukute juurde rõõmusõnumit teatama. Nüüd ei olnud enam miskit, matid ritta ja magamiskotid välja, me olime koos ja meie käsutuses oli terve tuba ning igal ühel oli oma isiklik pisitik telefoni aku laadimiseks, lisaks ühisdušš, wc ja köök, mida veel tahta?

Meie magamisase

Nii see aeg lendaski, istume nüüd nagu käod rivis oma mattidel ja oleme rahul. See albergue on meile ideaalne (mugav ja taskukohane, öö eest selles toas maksab südametunnistus, raha võetakse annetustena), oleme saanud süüa maitsvat toitu, oleme tunda saanud kohalike heatahtlikkust ja meil on kaasas vaseliin, mida hõõrutud ja väsinud kandadele määrida. Tõepoolest õnn ei ole ime mingi, ei ta kanna kuldseid kingi.... ja nii ongi.

Head ööd ja uute kilomeetriteni!

Ps! Kuna trükin telefonis ja sageli jooksu pealt või hilisöösel, siis vabandused näpuvigade pärast.