Porto, küll oled sa kaunis!

 

Vaade Douro jõelt

 Tere hommikust Porto, tere hommikust imeline päev. Nagu lubatud sai, magasime hommikul tõesti kaua, tervelt kella üheksani Eesti aja järgi, siin sai kell alles seitse! Avan meie apartemendi aknad ja hingan sisse Porto õhku, tahaksin öelda, et lõhnab imeliselt, aga tegelikult on õhk rõske ja ninna tungib vanade hoonete läppunud aroom. Vaade meie aknast on kõike muud kui hurmav. Otse aknast paistab osa lagunenud majast, teine osa on korras ja see paistab kellegi kodu olevat. Vastasmaja aknad on nii lähedal, et näen naabrite voodeid, jalavarjusid ja mänguasju. Ilm on sompus ja tänaval valitseb veel unine rahu. Kõõlun tükk aega aknal ja jäädvustan mällu kogu praeguse olustiku.

Vaade korteri aknast

Janika veel magab, kuid minul on uni kui peoga pühitud. Hing ihkab korterist välja ning füüsis nõuab kohvi. Hiilin kikivarvul toast välja ja suundun kohvi otsingule.
Tänaval lehvitan rõõmsameelsele kojamehele, kes mulle "Bon dia!" hõikab ja tatsan veel magavas Portos edasi. Kõik poekesed on suletud ja liiklus nullilähedane. Viimaks leian väikese pagarikoja, kus tilluke proua juba aktiivselt askeldab, palun viisakalt kahte kohvi. Müüja naeratab laialt ja vastab mulle elavalt midagi portugali keeles, laiutan käsi ja vaatan prouat, endal silmad suured ja kulmud pealael. Ma ei saa midagi aru, proua ühmab ja kutsub leti taha oma umbes kümneaastase poja, kes küsib soravas inglise keeles, mida preili soovib. Sain viimaks kohvid kätte ning lisaks ostisn kaasa kaks ahjusooja sarvesaia, idüll missugune. 😀
          Kuna kodutöö Porto osas oli vilets, haarasin korterisse jõudes härjalt sarvist ja sukeldusin taas interneti avarustesse, et end veidigi Porto ajaloo jmt kurssi viia. Uurisin kaarti ja tegin märkmeid, kuhu lähme ja mida teeme ning taas tajusin tuttavat rahutust... me ei jõua, me ei jõua..
Jah, ühe päevaga tõesti igale poole ei jõua ja kas just peabki? Püüan nautida hetke ja võtan peas vastu otsuse, et kui näen ära vähemalt kolm huvipakkuvat vaatamisväärsust, olen rahul ja ei aja Janikat oma muretsemisega halliks (kuigi natuke tegin seda vist terve päeva).
           Meie seiklus linnas algas üsna kohmakalt. Mul oli mõttes külastada esimesena Celigrose kirikut, kuid me ei leidnud koheselt õiget tänavat ja jälle tundisin tuttavat ärrituse lainet "Ok, lase vabaks, küll kõik laheneb..." sisendasin endale ja tegelikult laheneski. Jalutasime mööda tänavaid ja otsisime kohta, kus veidi istuda ja süüa. Mul oli kindel plaan maitsa ära francesinha (tõlkes väike prantsalanna), seega hoidsime silmad lahti ja uurisime menüüsid.

Viimaks leidsime sobiva koha ja istutasime endid mõnusalt keset tänavat asuvasse söögikohta. Francesinha on toit, mis koosneb põhimõtteliselt kahest saiaviilust, mille vahel on erinevat sorti liha (sink ja vorst), kogu võileib on kaetud sulatatud juustu mütsiga ning kõige tipuks kastetakse kogu roog üsna vürtsika kastmega üle. Kõht täis ja tuju hea, võtsime sammud kuulsa Sao Bento rongijaama suunas, mis asub otse Porto südames.

Sao Bento

Kogu linnas torkavad majade välisfassaadis silma kahhelkivid (azulejos) ning Sao Bento rongijaama vestibüül ongi tuntud oma kauni kahhelkividega kaetud seina poolest.
Järgmisena külastasime Clerigose kirikut ja kuulsat kellatorni. Leiame tee kiiresti, pildistame hoonet väljast ja ostame pileti torni tippu (5€). Torni ronimiseks pidime ootama u 45 minutit, sest oh üllatust, meie ees sagisid kümned ja kümned turistid, kes kõik ihkasid midagi erakordset kogeda ja näha.

Torni pikkuseks on u 73m ja torni tippu jõudmiseks, pidime läbima 240 trepiastet. Maalilised panoraamvaated Portole olid kahtlemata ootamist ja ronimist väärt. Seal kõrgel tipus olles tabas Janika terav silm ka tuntud kohvibrändi ketti ja olles juba piisavalt kultuuri nautinud, vajas meie vaim värskendust ning mis saaks veel parem olla kui korralik kohv, eriti kui seda kõike saab mõnusasti nautida oliivipuude varjus. Pikalt aru pidamata ostsime kohvid ja lihtsalt olesklesime linnaroheluses.

Nautlejad 😊

Järgmised tunnid veetsime ringi lonkides ja tõesti, ma ei teagi, kuidas see juhtus, kuid ootamatult olime sattunud Santa Catarina ostlemistänavale! Oh õudust, vaatasime igatsevalt ilusaid kleite, kotte ja kingi, KUID ei ostnud midagi, sest lihtsalt pole kogu kraami jaoks ruumi. Ostlemiskirge maha surudes, tõttasime Porto raekoja suunas, et otsida üles kõige peenem MacDonalds, mille ees kiirelt paar klõpsu teha.

Ostlemistänavale muide jääb ka imeilus Capela das Almas, mis on taaskord kaetud fantastiliste Portugali kahhelkividega.

Leidsime kabeli üles ja piilusime sissegi ning kuulasime hiirvaikselt parasjagu toimuvat palvust.

Kaupadest rääkides, siis kõikjal on müügil korgitammest tooted, isegi postkaardid ja kübarad on korgist tehtud. Loomulikult on palju ehteid, tasse, võtmehoidjaid jm kila-kola, millega turiste peibutada. Ega minagi kaupmeeste käest päris pääsenud, ostsin sugulastele magneti!

          Päevake veeres tasahilju õhtusse ja meie liigume oma korteri suunas, jalutame veel kord Ribeira tänavale, kuulame tänavamuusikuid ja naudime üldist melu. Ühest väikesest poeuberikust ostame koju kaasa mureleid, leiba ja siinset müügiartiklit sardiinipasteeti. Rahulikult, kuid kindlalt on hommikust saanud õhtu. Tõden rahuloluga, et nägin täna rohkemgi, kui olin planeerinud. Jään ootama Laurat, kelle lennuk maandub alles öösel ja hakkan ette valmistama homset päeva, meie esimest rännupäeva....

Buen camino!